Tai vs. Vietnam: kumb on siis ikkagi parem?

Sel kevadel tegime 6-nädalase reisi, mis viis meid nii Taisse kui ka Vietnami. Alustasime paaripäevase peatusega Bangkokis, kust suundusime edasi Vietnami saarele Phú Quôc. See saar on omaette erandlik paik – erinevalt ülejäänud Vietnamist on Phú Quôc viisavaba. Veetsime seal 2 nädalat märtsi kuus. Pärast Phú Quôci lendasime tagasi Taisse, seekord Hua Hini piirkonda. Kuna ma tegin juba Instagrami üsna sisukaid storysi, siis ei hakka siin uuesti samu asju kirjutama, vaid teen hoopis kahe riigi võrdluse, sest seda on mult palju küsitud. Kuna Phú Quôci kui väikest, troopilist saart ei ole päris õiglane võrrelda Hua Hiniga, otsustasin hoopis kõrvutada Phú Quôci Phuketiga – Tai ühe kõige tuntuma saarega.

Oleme Phuketil käinud juba korduvalt ja ka pikemaid perioode – lausa mitu kuud järjest. Viimati käisime nov 2023 ja nüüd lähme uuesti jaanuar 2026. See on saar, mida tunnen üsna läbi ja lõhki. Just seetõttu tundubki kõige õiglasem võrrelda Phú Quôci ja Phuketit: nad on suuruselt sarnased, natuke sama olemusega, kuid samas väga erinevad nii atmosfääri, hinnataseme kui ka üldise reisikogemuse poolest.

⸻

Majutus

Kui rääkida majutusest, siis siin tuleb Phú Quôc selgelt Phuketi ees võitjaks – hinnavahe on märgatav ning Vietnam on üldiselt oluliselt odavam kui Tai, eriti just populaarsemate Tai kuurortpiirkondadega võrreldes.

Phú Quôcil on täiesti võimalik leida väga korralik majutus 20–30 euroga öö kohta ning seda ka kolmele inimesele. Valik on lai: väiksemad resortid, peresõbralikud bangalod, basseiniga külalistemajad – ja enamik neist üllatavalt mõistliku hinna ja kvaliteedi suhtega. Samuti ei pea seal väga pikalt ette broneerima; sageli saab hea hinna ka üsna viimasel hetkel. See on eriti hea, kui tahad oma reisi hoida budget tasemel, nagu meie seda seekord tegime. Muidugi on seal olemas ka kalleid lukshotelli, midagi igale maitsele ja hinnatasemele.

Phuketil seevastu on hinnatase hoopis teine, eriti ranna lähedal. Kui soovid ööbida populaarsetes ranna piirkondades, siis algavad hinnad kolmele enamasti 70–80 eurost öö kohta. Midagi alla selle leiab küll, aga sageli jäävad need kas sisemaale, on lihtsama tasemega, ehk siis puudub nt. bassein. Mugavamaks olemiseks on öö hind kolmele ikka pigem 100 ja rohkem. Pikema perioodi Airbnb broneeringuga võib saada korteri ka 60–65 euro kanti, kuid seda pigem siis kas Rawai või saare põhjaosas.

Majutuse võidab Vietnam.

⸻

Transport

Transport on üks kõige olulisemaid teemasid, kus Phú Quôc ja Phuket üksteisest kardinaalselt erinevad – ning siin on Vietnamil selge eelis.

Phú Quôcil on liikumine turistidele tehtud üllatavalt mugavaks ja praktiliselt tasuta. Saarel sõidavad elektrilised VIN-bussid, mis katavad suure osa olulisematest piirkondadest. Bussiliine on mitu ning need kulgevad sisuliselt põhjast kuni peaaegu lõunani välja, peatustega kõikides populaarsemates kohtades. Bussid on kaasaegsed, konditsioneeritud ja sõit on täiesti tasuta. See tähendab, et sa ei pea iga väiksema liikumise eest raha kulutama – ronid lihtsalt peale, sõidad oma peatuse juurde ja liigud mööda saart ringi. Mõistlik oleks ka majutuskoht valida bussipetuse järgi. NB! Pane tähele, et Google Mapsi sa Vietnamis usaldada ei saa. Paljud kohad ei ole täpselt kaardile märgitud ja enamasti puudub ka street view. Me ei kasutanud taksot peaaegu üldse. Kuigi seal on ka kasutuses Grab, nagu Tais. Ka lennujaamast saime tasuta bussiga sõita majutusse ja vastupidi. Muidugi pidime ka natuke jalutama. Samas liiklus on saarel selline, et turistidega üldse ei arvestata ja mina seal ei julgeks ka rollerit ega autot rentida.

Phuketil seevastu on lugu hoopis teine. Seal ei ole tasuta elektribusse ega midagi sarnast Phú Quôci lahendusele. Kui sa tahad saarel ringi liikuda, siis on rolleri rentimine sisuliselt vältimatu. Taksoga liikumine muutub kiiresti väga kalliks, eriti kui sihtkohad jäävad üksteisest kaugemale. Kohalikud bussiliinid on aeglased, ebamugavad ja ei kata kaugeltki kõiki piirkondi, mida turist tavaliselt külastada soovib. ka autorent pole parim variant, sest seal on väga palju ummikuid. Rendiautot võid kasutada nt. Phuketilt välja liikumises ja mõne roadtripi tegemiseks, nagu meie oleme teinud. Kui varu siiski aega, et saarelt lahkuda ja tagasi tulla. Eriti tipptundidel.

Transpordi võidab samuti Vietnam.

⸻

Toit

Kui rääkida toidust, siis siin ei ole minu jaoks väga pikalt mõelda: Tai võidab Vietnami vägagi kindlalt, vähemalt Phú Quôci saarega võrreldes. Kes armastab vürtsikaid, maitseküllaseid ja mitmekülgseid roogi, jääb Vietnamis üsna tõenäoliselt pettuma – eriti kui ootused on seatud Tai toidu tasemele.

Phú Quôcil oli kõige suurem üllatus hommikusöögi täielik puudumine. Saare peal ei eksisteeri klassikalisi hommikusöögikohti sellisel kujul, nagu neid Tais igal nurgal leiab. Hommikuti oli saadaval vaid mõned üksikud variandid – põhimõtteliselt kas riis või bánh mì. (Sai, kus vahel on veiseliha ja salat nt) Hinnad ei olnud eriti odavad ja valik oli väga piiratud.

Kiirtoiduketid, nagu McDonald’s või Burger King, puuduvad täielikult, samuti 7-Eleven, mis Tais on igal nurgal. Väljas söömine on samuti piiratud – toit on enamasti igalpool sama. Põhiline söök on pho bo ehk veiselihanuudlisupp või mereannid. Valik on kitsas ja hinnatase mõnevõrra kõrgem kui Tais. Ööturud on pigem restoranilaadsed, kus istud lauda ja tellid menüü järgi, mitte nagu Tais, kus iga nurga peal on kümneid lette ja väga odavaid suupisteid.

Tai – eriti Phuket – on toidus täpselt vastupidine. Seal on kõik olemas: prantsuse hommikusöögikohvikud, inglise hommikusöögid, tänavatoit, odavad ööturud, kohalikud restoranid ja kiirtoidukohad, suur valik Grabiga tellides. Lisaks on 7-Elevenid igal sammul, kust saab sooja söögi või kiire ampsu, kui kuskilt mujalt midagi ei leia. (Mida seal enamasti ei juhtu, sest igasugu söögikohti on niivõrd palju) Ööturud on mitmekesised, värvilised ja odavad, pakuvad kõike alates grillitud lihast kuni magustoitudeni välja.

Toidu võrdluse võidab kindlasti Tai.

⸻

Inimesed ja õhkkond

Kui rääkida inimestest ja üldisest õhkkonnast, siis siin on Vietnami ja Tai vahel suur erinevus.

Tai on “naeratuste maa” – kohalikud on sõbralikud, abivalmid ja tähelepanelikud, alates lennujaamast kuni tänavate ja kohalike teenusteni. Turistidega arvestatakse igal sammul.

Vietnamis – eriti Phú Quôcil – oli kogemus teine. Passikontroll võttis aega ligi kaks tundi ja kui soovisid kiiremat läbipääsu, pidi maksma 25 dollarit inimese kohta. Linnas olid taksojuhid ja tuk-tuki juhid sageli agressiivsed ja pealetükkivad. Nad ei saa aru sõnast ei ja lihtsalt blokivad su tee oma tuk-tukiga ees parkides. Eriti meeldib neile ringi liikuda tasuta bussi peatuskohtades. Turul kõnniti plakatitega ette ja püüti sind restorani suunata. Turgudel käimine oli selline, nagu oleks sattunud Egiptusesse või isegi hullem veel. Liiklus ja igapäevaelu tundusid kohati agressiivsed, mis jättis üsna ebameeldiva mulje meile. Lisaks mainin ka, et Vietnamis ei räägi peaagi keegi Inglisekeelt. Ehk siis hakkama pead saama kas Google translatega, käte-jalgadega või õpid veidi Duolingos Vietnami keelt enne minekut, mida tegin mina. Vähemalt sain menüüdest ja lihtsamatest siltidest aru ilma suurema vaevata.

Ehk siis võidab jällegi Tai.

⸻

Alkohol

Kui sinu puhkus tähendab lõõgastumist, pidutsemist ja rohkelt alkoholi ja seda võimalikult odavalt, on Phú Quôc selge võitja. Õlu maksab poes umbes 30 senti, Somersby siider umbes 60 senti ning baarides on hinnad samuti väga soodsad u 1 euro ühe joogi eest.

Phuketil on joogid oluliselt kallimad. Õlle valik on suur. Siidreid leiab harva, ning hind on ligikaudu sama mis Eestis. Somersbyt pole mina seal kohanud. Ka vahuveini valik on väike ja väga kallis. Kui alkohol on oluline osa puhkusest, on Vietnam selgelt odavam ja mugavam. Samas kui soovid pigem ööklubides käia, siis peaksid kindlasti minema Phuketile ja just Patongi. Tais on ka kanep legaalne.

Minu jaoks võidab alkoholi osas Vietnam.

⸻

Rannad

Phuket on kuulus oma paradiisirandade poolest – valge liiv, türkiissinine meri ja puhtus on laitmatud. Freedom Beach on üks minu lemmikuid, sest see on lihtsalt niivõrd ilus. Meenutab Phi Phi saarte randu.

Phú Quôc pakub samuti kauneid randu, kuid meri võib tuule ja tormi korral tuua randa prügi ja puutükke. Mõned randade piirkonnad on imeilusad (nt Bãi Kem), kuid üldpilt ei ole nii stabiilne kui Phuketil. Kui selles rannas on tuul valelt poolt, on ka kohe prügihunnikud kohal. Samuti lastakse osades randades merre solgivett. Seda tunneb juba kaugelt haisu järgi. Minu jaoks ilusamad rannad olid: Khem beach ja Marina bay kant, Intercontinental hotelli ees olev rand. Kõige mustem ja jubedam oli kuulus Long Beach ala.

Randade osa võidab Tai.

⸻

Turistid

Phuket on rahvarohke ja turiste on palju igalpool. Eriti meeldib Phuket meie idanaabritele. Kõrghooajal võib olla võimatu leida vaiksemat kohta tuntud randades, kui see sind ei häiri, siis on Phuket kindlasti minumeelest parem valik.

Phú Quôc seevastu on väga vaikne ja rahulik. Mõnes piirkonnas võib rand olla täiesti tühi, mõni üksik võibolla inimene lisaks sulle. Kui otsid rahu ja tühja rannakogemust, on Vietnam siin parem valik. Kuid ole valmis selleks, et seal on ka väga tühje piirkondi ehk nn. Ghost towne, kuhu on ehitatud suured uued ja tühjad kompleksid, kus töötab mõni üksik väike majutusasutus, minimart ja 2 söögikohta. Kui sinu unistus on puhkus nii vaikses kohas, siis vali kindlasti Vietnam, kuna Phuketil ei leia sa mitte kusagil sellist vaikust ega tühjust.

Turistide vähesuse ja rahuliku puhkuse osas võidab Vietnam.

⸻

Tegevused lastega

Phú Quôc pakub mitmekesiseid tegevusi – Sunset Town, Cable Car, mis viib veeparki. WinWonders teemapark koos veepargiga ja ka safari park, kus on siis loomaaed.

Phuketil on ka erinevaid võimalusi: Veepark, Elephant Sanctuaries, suured kaubanduskeskused, kus asub ka suur ja põnev akvaarium.

Siin võidab Vietnam, kuna lastele on seal ehitatud tõeline ´´Disney land´´ lõbustuspark.

⸻

Turvalisus, asjaajamine ja muu oluline

Turvalisus on mõlemas kohas hea, kuid Phú Quôcil olid probleemiks lahtised ja kohati agressiivsed koerad, pimedas tuli olla ettevaatlik. Sama kohtasime seekord ka Bangkokis, kus pidime koerte eest põgenema, kuid mitte Phuketil. Seal oleme kohanud vaid sõbralikke koeri. Samuti räägitakse, et Vietnami minnes ei ole mõtet kuldehteid kanda. Jätsin ka need igaksjuhuks koju, seega ei oska seda osa väga kommenteerida. Phuketil on viimastel aastatel olnud ka palju uudiseid igasugu konfliktidest, kuid need pigem on puudutanud seal elavaid venelasi.

Prügi haldamine on Vietnamis organiseerimata, seal puudub prügi ära viimine. Tühjadel maalappidel on prügimäed, kus põletatakse pidevalt suuri hunnikuid prügi. Phuket on puhtam ja paremini hooldatud. Seal on ka prügi sorteerimine.

Kui mulle kunagi tundus, et Tais on asjaajamises üks pidev kaos ja segadus, siis Vietnam on kordades hullem. Saarelt lahkudes ei saanud me lennujaamas üldse aru, mis kell ja millisest väravast meie lend lõpuks läheb. Sel hetkel, kui antud väravast oleks pidanud meie lend juba minema, läks hoopis 2 täiesti teise sihtkoha lendu, kelle lennuaeg oli tegelikult hilisem. Meie lennul puudus väravainfo. Töötajad ei teadnud samuti midagi. Veel on väga ebamugav see, et Vietnami lendudes ei saa teha online check-ini! Ehk sa pead tulema lennujaama kõvasti varem kohale, mitte nagu Tais. Eriti halb on see siis, kui lendad käsipagasiga nagu meie ja ei peaks üldse väga vara lennujaama kohale tulema. Tais on see osa just eriti mugav. Teed check-ini telefonis ära ja lähed veidi varem kohale, teed turvakontrolli ära ja vups lennule.

Minu jaoks võidab selle võrdluse Tai.

⸻

Phú Quôc vs. Hua Hin ja teised Tai sihtkohad

Kui võrrelda Phú Quôci ja Hua Hini, kus me käisime, langeks minu valik siiski Phú Quôcile. Hua Hinis on ainult üks peamine rand, kus tõus ja mõõn piirab ujumist, ning tegevuste valik on piiratud ehk seal võib olla üsna igav. Pigem sobilik pensionäridele. Meil oli seal küll väga heas asukohas ilus ja soodne korter, kuid tüdinesime siiski ja igatsesime ilusaid Phuketi paradiisirandu.

⸻

Kokkuvõtteks kui sa pole kunagi Tais käinud, siis võimalik, et Vietnam jätab ka juba sulle üsna hea mulje troopilise saare puhkusest. Kuid kui sa oled juba Taisse armunud, siis on raske Vietnami armastama hakata, eriti kui sulle väga maitsevad vürtsikad toidud.

Kui sa oled olnud pikka aega Tais ja tahad külastada ka muid riike, siis võibolla Vietnami reis oleks korraks veidi vabastav, eriti kui tahad saada vahepeal rahu ja vaikust.

Kui sul ei ole üldse vahet, mida sa sööd ja millises rannas pikutad ja tahad saada väga soodsat puhkust, siis võid Tai kohe välistada ja minna otse Vietnami.

Meil oli Vietnamis ka ilusaid ja toredaid päevi, kuid see vibe ei olnud minu jaoks päris see, mida olin oodanud. Minu süda kuulub endiselt siiski Taimaale. Me oleme minemas jaanuaris uuesti Phuketile, sest ma tõesti igatsen seda saart. See on reaalselt mu teine kodu, mu suvila, mu süda.

Rohkem pilte, infot, videosi leiad minu instagramist @Antzukaz. Otsi Tai ja Vietnami lippudega highlightse.

Link leitav siin: Instagram

Khem Beach, Vietnam

Hua Hin, Tai

Suvel Egiptusesse (2024 juuni)

2024 mai lõpus tuli selline idee, et võiks minna Türki lõpuks. Otsisime hotelli mitmeid nädalaid, kuid ükski hotell, piirkond, ega rand polnud nagu see. Arvestades ka pikka bussisõitu lennujaamast hotelli. Samuti ka hinnad polnud üldse soodsad. Siis aga tulid ette hoopis Egiptuse pakkumised, mis olid mega soodsad võrreldes muu ajaga. Suvel Novatours nt ei korralda üldse reise Egiptusesse. Me võitsime oma reisi Join upist vist 2 päeva enne lendu. Mõtlesime, et anname siis ka Albatros hotellile võimaluse. Kokku läks 1176 eurot kolme peale (2 täiskasvanut ja 1 5.a laps) Ütleks, et päris hea diil kõik hinnas pakkumise kohta normaalsete hinnangutega hotellis. Hotelli nimeks siis Pickalbatros Aqua Park Sharm El Sheikh Pickalbatros Aqua Park Sharm El Sheikh, Sharm el Sheikh (2025. aasta uuendatud hinnad)

No piltidelt ikka tõeline paradiis lapsega minekuks :D 

Aga mis oli siis reaalsus?

Hotell oli iseenesest täitsa okei, puhas, korralik ja kena. Ainuke jama oli see, et ala oli väga suur ja pidi väga palju jala käima pikki maid. Jumal tänatud, et lapsele väikse tõukeratta kaasa võtsime, see tegi asja kõvasti lihtsamaks. Tuba oli suur, puhas, ilus korralik. Ja suure alla ma mõtlen seda, et lapse tuba oli nö eraldi. Kõigepealt oli terass, kust sai ka sisse välja käia, siis oli lapse tuba ja siis oli meie suur tuba ja vannituba. Ja no muidugi siis ka välisuks. Veepark oli mega suur ja koosnes mitmest erinevast alast. Igas vanuses lastele oli seal midagi. Kids clubist muidugi väga aru ei saanudki, kus ja millal midagi avatud on. Info oli väga segane ja kellaajad ei pidanud paika. Kuid me ei tundnud sellest ka puudust. Iga õhtu toimus hotellis suur show laval. Oli täitsa huvitav. Söögid hotellis olid keskmised. Tavaline Egiptuse hotelli söök. Jookide kohta sama. Kui oled ikka Rixoses varem käinud, siis on päris pettumust valmistav. Samas tuletasin korduvalt meelde, et maksin ju praegu vaid pmst 1 inimese Rixose hotelli reisi, vahe ongi märgatav. Kuid vaadake seda Albatrosi hotelli nt kõrghooajal, sellist hinda ma ei maksaks selle hotelli eest ealeski. Võin nii palju etteruttavalt öelda, et 2 3st said ikkagi reisi lõpuks toidumürgituse kätte seekord. (Rixoses seda ei juhtunud) Ma reaalselt kandsin kätel oksendavat ja täiesti zombiet last lennujaamas koju minekul. Selletõttu saime lennukis ka parema koha, kus oli rohkem jalaruumi ja olime wc-le lähemal. Õnneks lennukis läks juba paremaks. Sümptomid hakkasid siis bussis teel lennujaama ja terve lennujaama aja lendu oodates. Parim ajastus ütleks selle peale. Täiesti kohutav oli see. 

Tahate võibolla siiski veel midagi teada? 

Me ka tükk aega mõtlesime, noh et Novatours ju reise ei korralda ja paljud eestlased Egiptuses ka suvel ju ei käi, et kui kuum seal siis on? No ütleme nii, et igaühele ei soovitaks. Me olime vist ühed vähesed eestlased ka sellel lennul. Temperatuurid püsisid keskmiselt kuskil 38-40 kraadi ümber. Mul oli termomeeter kaasas ka. Öösel temperatuur alla 36 vist ei langenudki. Maksimum õhutemperatuur varjus oli ühel päeval 43 kraadi, seda näitas ilmateade ja kinnitas ka mu termomeeter. Jah, seal oli kuum ja päikse käes veel eriti, aga see kuumus oli teistsugune võrreldes Aasiaga, kuna seal oli nii kuiv, siis ei higista sa ka isegi 40 kraadiga tegelikult. Eriti kuum oli majade vahel ja kõik kiviplaadid, millega hotelli ala kaetud oli. Kõige kuumem oli enne päikseloojangut, kuskil 5-6 aeg õhtul, kui päike oli terve päeva juba kive kütnud. Need kivid olid reaalselt mingi 60-70 kraadi. No nagu saunakeris kohati. Mulle meeldis, et merevesi oli soe. (Muul ajal on alati Egiptuse merevesi minumeelest nii külm) NB! See hotell ei asu rannas, vaid randa viib buss. Oli üsna mugavalt korraldatud. Rand ise muidugi selline, nagu nad seal on. Vetteminek ühest trepiga kohast. Basseinisussid MUST BE! Ka mitte rannas vaid basseinialal, kui sa ei taha käia kuumadel sütel. Basseinivesi oli õhtuks muidugi reaalne mullivann või Jaapani vann. Aga no ilm mind küll ei häirinud, läheks suvel küll veel. Ma olen ka väga soojalembeline inimene muidugi. 

Kas ma Albatrossi hotelli veel läheks? 

Hetkeseisuga mitte, see tagasitulek oli ikkagi nii kohutav. Pigem tahaks ikkagi Rixosesse minna, kust ma tean, et keegi ei saa mingit mürgitust. Hinnad on muidugi nii kalliks läinud, et see nädalane reis pole seda väärt. Aga ehk kunagi suvel saab ka Rixosesse hea hinnaga, sest talvel ma nagunii enam sinna ei plaani rannapuhkust nautima minna. 

Mis me veel Sharmis seekord tegime?

Me käisime lõpuks ka Old townis ära. Vao, kui ilus väljak seal on, poleks uskunudki. Vägevad mäed ja kosed. Ja muidugi Al-Sahaba Mosque, mega ilus. Natuke ka shoppasime seal, täitsa okei piirkond. 

Ühel päeval käisime me Farsha rannas, sinna saime jala oma hotellist. Okei, see jalutuskäik sinna oli küll palav. Nii ilus vaade oli ülevalt ja kogu see Farsha lounge on nii äge. Me läksime päeval, kuna lugesin arvustusi, et õhtul lapsega sinna üldse ei saagi. Me seal lounges üldse ei istunudki, vaid paksime sissepääsutasu randa minekuks, ma ei mäleta palju see oli, äkki mingi paar dollarit. All saime selle eest ka rätikuga rannatoolid. Väga mõnus ja ilus rand oli seal. Igati väärt minekut. 

Ega me rohkem väga muud seal Egiptuses ei teinudki kui käisime igapäev veepargis ja rannas. Kui see toidumürgitus oleks olemata olnud, oleks selle raha eest väga okei reis olnud. 

Aga parkimine Tallinna lennujaamas, see on küll kohutavalt kalliks läinud... Meil tuli päevi üle nädala ja see summa oli mingi 100 euri või rohkemgi. Rets. Ja tagasi tulles oli Tallinnas nii külm :( Oli öö ja sõites koju oli mingi 7-8 kraadi vist. Aa, ja kui Eestist ära läksime oli pikalt kuum, 25 kraadi kanti sooja, ja just sõites oli äiksevihm ja 17 kraadi. Reaalselt sõitsimegi õhtul hilja lennujaama äiksepilve sees. See oli küll suht jube. Algul mõtlesimegi, et pargime üldse mujale parklasse lennujaamast väljaspool, aga no see ILM! Vihma ju kallas täiega... 

Aga see selleks, me lähme nüüd kohe kohe mõne päeva pärast uuele reisile. Nii elevil! Ehk jõuan seekord ka varem midagi kirja panna. :D

Sharmi highlightsid: Stories • Instagram

Mega ilus vaade Farshas

Selline lounge siis

Varjus õhutemp.

Meie hotelli ranna vaade ülevalt mäe otsast, seal asub ka teine Albatrosi hotell, see kõrge maja on lift.

Imeline Al-Sahaba

Viimased päevad Bangkokis ja koju

 24.11 hommikul oli juba aeg trippida tagasi Bangkoki. MIKS nendes krdi lennujaamades peab NII KÜLM olema?!?! Kohutav lihtsalt. Lend sujus kiiirelt. Bangkoki lennujaamast sõitsime otse Skytrainiga kesklinna viimasesse peatusesse ja sealt edasi võtsime takso, et saada oma hotelli, kuna see oli kiirem variant kui 2 korda hakata metrooga veel sõitma. Hotell oli meil suur korterhotell nimega Ascott Sathorn. Öö hind oli 178€ sellel suurel korteril. Me võtsime nö. 3 ööd, kuna meie lend läks ära õhtul hilja. Meil oli seal mega suur ja ilus 2 magamistoaga korter, kõrgelt aknast avanes vaade otse Mahanakhon'i tornile. Kuhu me ka oma sammud seadsime. Enne seda käisime ka ühes väga maitsvas Korea söögikohas söömas. Ütleme nii, et selle Ascotti ümbruses on täis kesklinn ja suht keeruline leida mingeid odavamaid suvalisi söögikohti. Neid põhimõtteliselt polegi seal. Piletid läksid meil 4le u 65€. Maja ise on 314m kõrge. Liftisõit üles on päris põnev. Väline vaateplatvorm koos klaasist rõduga asub 78. korrusel. Sinna klaasile minekuks tuleb panna sussid jalga ja kaasa ei tohi võtta kaamerat, kotti, telefoni vms. Oi jeesus, sinna peale astuda oli ikka väga kõhe tunne. Lapsel oli muidugi jumala suva, ta oleks jooksnud ringi seal ka heameelega. Ja oi kui kuum seal üleval päikse käes oli. Meie hotellis oli ka basseiniala, seega puhkasime pidevalt ka seal veel oma viimased päevad. Õhtul käisime Macis Aironi lemmik ikkagi. 

25.11 käisime ka Lumphini pargis, et Haimari emale varaane näidata. Pärast seda olime jälle basseini ääres ja õhtul läksime SEA LIFE akvaariumisse, mis asub Siam Paragon keskuses. Liikusime koguaeg taksoga. Enamasti Grabiga. Kuid see ootamine ja need ummikud on ikka meeletud. Ennem sõime ka rameni toidukohas. No nii meeldib, ma võiks igapäev ramenit süüa. Akvaariumi piletid olid kohapeal ostes mega kallid! Meile 3 täiskasvamule ja ühele lapsele 160€. Oleks pidand netist ette ostma, kuna siis oleks saanud eraldi valida, kas tahad ka vahakujude muuseumi või ei. Kohapeal müüdi ainult kombot. Ja vahakujude muusem pandi juba kohe nagunii kinni, et sinna me poleks jõudnud. Korralik nöörimine. Akvaarium ise oli suur ja äge. Lapsel oli väga põnev ja endal samuti. Kuigi ega Phuketil Centralis olev akvaarium ka sellele alla ei jää. Aironile meeldis väga pingviine vaadata. Taksoga tagasisõit oli täielik õudusunenägu. Tellid grabi, ootad, ootad, ootad. Koguaeg aeg pikeneb. Siis juht on teisel pool teed. Räägib, et ei saa tulla kaubanduskeskuse ette, ummikud on. Läheks veel üle 30 minuti. Ja me samal ajal näeme teada.... No ega siis muud, kui jooksed lihtsalt üle mitme realise auto tee, et saada taksosse lõpuks. Ma isegi ei mäleta kaua me seal ootasime. See on Bangkokis ikka väga hull. Lõpuks saime koju siis Airon jäi vanaemaga tuppa magama. Me läksime Haimariga Khaosan'ile shoppama ja pidu nautima. Millal siis veel, kui mitte viimasel päeval, eksole. :D Saime shopatud need asjad mis tahtsime ja ka need, mida Haimari ema soovis. Ütleme nii, et õhtu oli väga meeleolukas. Oleme Khaosanil käinud varasemalt koos lapsega ja mitte nii hilja õhtul. Rahvast oli palju ja pidu käis täies hoos. Lõpuks keset ööd trippisime taksoga hotelli tagasi. Hommikul tellisin Grabiga macist burkse ja no braavo, mu asukoht oli siiani Khaosan ja pidin hakkama kulleriga suhtlema, et ta tooks mulle ikkagi tellimuse Ascotti. Vahemaa oli mingi 10 km peaaegu. Maksin veidi juurde ja sain oma mööda Bangkoki ringi sõitnud burksid kätte. Haige oligi see, et tellimust tühistada ka ei saanud ju. Päeva veetsime kuni õhtuni basseini ääres, tellisime veel Grabiga süüa, seekord õigesse kohta ja pakkisime asju. Toas oli pesumasin ja kuivati. Saime kõik riided ilusti ära pestud enne koju minekut. Nii hea on niimoodi pakkida asju kokku. Õhtul sõitsime taksoga lennujaama. Ja oligi aeg koju sõita. Meie öölend möödus ilusti ja olimegi hommikul Saksamaal Münchenis. Ja õigepea ka väga lumises Tallinnas, kus Haimar õues pusaväel autot kaevas välja. Ma imestan, et haigeks ei jäänud. Auto oli ikka korraliku lumetormi ja sula vahepeal üle elanud. Kõik uksed ja aknad olid täiesti jäätunud kinni, lahti ei tulnud ükski. Hea, et lennukist teki kaasa haarasin, sain vähemalt lapse teki sees autoni kanda. No ei hakka ju mitmeks nädalas käsipagasisse jopesi vedama kaasa ka. Ja pagasit ma põhimõtteliselt juba ei osta, kuna Rawail käies ma ei kujutaks ettegi enam kunagi kohvriga käimist, kui küsid miks, siis loe 2019 aasta Rawai postitusi. Ja samuti pole ma nõus maksma kohvri eest lennufirmale veel sadu eurosi.  Igatahes jõhker aeg läks selle auto sulatamisega...lõpuks paar ust sai ikka lahti, et saime autosse poetud. Koju jõudes tuli järgmisel päeval veel hullem lumetorm. Korralik kontrast ikka. Troopikast Lapimaale. Oleks kohe tagasi läinud, kui oleks võimalus olnud. 

Mahanakhoni klaasist rõdul

Vaade hotelli aknast, Mahanakhon paistab koos oma rõduga. Ja see Skytraini rada on muide mingi 5. korruselise maja kõrgusel.

Varaanike Lumphini pargis.

Haisid oli akvaarimus ikka kõvasti.

Pingviinid tegid vette hüppeid.

Meie kahekordne lennuk Saksamaale jõudes.

Ootab, et issi auto puhtaks teeks. 

Rawai ja roadtrip Phuketilt välja

 18.11 Hommik. Ka auto rentis meile venelane, ka vaid 100€ 5 päeva. Ei tahtnud ta mingeid dokumente ega tagatisraha. Turvatooli ja liiva mänguasjad saime ka tasuta kaasa. Firmaks Welacarrental. Autoga siis läksime kohe Nai Harni randa. Rahvast oli palju, aga leidsime ikka parkimiskoha ka. Seal rannas tuul üldse ei liigu. Mega kuum on. Lained hästi suured. Viisime lõunal Haimari ema ja Aironi koju, et nad saaksid lõunaund teha. Sõime lõuna ka ära. Tellisime grabiga tuppa. Mega soodne kana ja riis ja nii maitsev. Seejärel põrutasime ise Haimariga randa tagasi. Avastasime, et meie rätikud on ära korjatud meie renditud toolidelt. Õnneks saime ikka lõpuks tagasi. Õhtul käisime kõik koos Windmill Viewpointis ja Yanui rannas. Nii harjumatu on jälle neid kohti näha, selle vahega, et rahvast on nii palju igalpool. Kui viimati käisime koroonaaeg, siis olime ju praktiliselt üksi rannas. Promthep Cape'ile me sel õhtul ei pääsenudki. Kõik kohad olid autosi, rollereid ja busse täis. Kuskile polnud parkida. Ka maantee oli umbe pargitud. Ajuvaba. Viisime auto koju ja läksime jala hoopis õhtusöögile. Valisime Nikitas restorani. See on väga hea koht Rawail. Seal oli isegi Tai siidrit. WOW. Peale seda jälle tuppa ja puhkama. 

19.11 hommikul sõitsime autoga Karon Viewpointi. Tahtsime Katanoi randa minna, aga kuskile polnud parkida. Läksime siis Karoni randa. Mis selle saarega juhtunud on.... Nagu venemaal oleks lihtsalt. Kohutav. Kes mäletab, siis koroonaajal olime me Karoni rannas ÜKSINDA. See Karon oli nagu ghosttown. Karoni rannas oli mõnus ujuda. Lained olid, aga mitte nii hullud kui Nai Harnis. Peale lõunat sõitsime Big Buddha juurde. Nii palju ahve jälle igalpool. Vahepeal tegime peatuse ka elevantide juures. Käisime ka Wat Chalongi vaatamas ja siis peale seda ikka Naka ööturule, kui juba linnas olime. Õhtul kallas täiega vihma. 

20.11 ärkasime hommikul vara ja hakkasime sõitma Nai Yang'i ranna poole. Teel olid ka 7 paiku juba nii suured ummikud, et sõitsime sinna Rawailt üle tunni aja. Parkisime Nai Yang'i ranna lähedusse, tee äärde. Jalutasime mööda randa Mai Khao ranna poole, sinna kus lennukid maanduvad. Päris pikk jalutuskäik oli. Parem on ikkagi sõita otse Mai Khao randa. Lennukid üle pea lennanud, siis jalutasime läbi Sirinat National Park'i tagasi autosse. Seejärel sõitsime otse Phuketilt välja Phang Nga suunas. Teed olid täiesti tühjad ja teeääred osaliselt isegi võssa kasvanud. No nii imelised vaated. Suundusime siis Samet Nangshe Viewpointi poole. Seal tuli osta siis pilet, ma enam ei mäleta palju see maksis, suht vähe oli. Pileti hinnas oli siis veoautokastis mäest üles sõit. See mägi oli J Õ H K E R. Mega järsk, kivine, liivane ja kurviline. Lõpuks kuidagi sinna üles saime siis see vaade, mis sealt avanes oli I M E L I N E ! Peale mõnda aega nautimist tuli veoautoga alla tagasi sõita. See oli veidi parem, sest polnud hirmu tagant välja kukkuda. Peale seda läksime ühte teeäärsesse söögikohta sööma, see oli ka ainus sealkandis. Peale lõunat sõitsime Wat Suwan Khuha koopa poole. Seal koopas on ka lamav Buddha. Ümbruses oli väga palju ahve, aga nad olid täitsa viisakad ja neile oli tehtud spetsiaalne söötmiskoht. Peale seda hakkasime vaikselt tagasi trippima. Sõitsime ka ühte randa enne Phuketile tagasisõitmist. WOW! See oli imeline. Me olime ainsad inimesed selles suures rannas. Milline ilu. Kurb on lausa mõelda, et piirist, kust hakkab Phuketi saar, hakkavad täiesti ülerahvastatud rannad ja ummikud. Me sõitsime tagasi üle 2h nende ummikute tõttu. Ja oligi päev õhtusse saanud. 

21.11 murdis mõne meist kõhuviirus rajalt maha. Veetsin päeva Aironiga basseini ääres ja hiljem Rawai parkis, mis asus meie Villale väga lähedal. Rawai parkis oli renoveerimine, ehk siis õueala oli suletud. Aga basseinialal ja sisealal oli ka tore. 

22.11 oli minu kord. Kõhuviirus koos palavikuga.. Magasin terve päeva toas. Õhtul käisime siiski Promthep Cape'il päikseloojangut vaatamas, seekord leidsime õnneks parkimiskoha, kuigi rahvast oli ikkagi palju. WeCafe oli endiselt Rawail alles, käisime seal salateid söömas. No väga maitsvad salatid ja smuutid on seal. Öösel oli äike ja müristas. 

23.11 oli vihmane ilm.Käisime Nai Harnis Chez Nous hommikusööki söömas. Oleme ka seal varem käinud, väga hea Prantsuse restoran. Peale hommikusööki sõitsime autoga Patongi. Tegime shoppingu tiire, kuna vihma endiselt sadas. Peale seda käisime Kathu Waterfall'i juures. Sinna me polnudki varem jõudnud. No see on selline pisike koseke, ekstra sinna sõitma ei hakkaks. Peale seda trippisime Cape Panwale, kuna polnud ka seal veel käinud. Ütleme ausalt, ega seal ka midagi väga teha polnud. Sõime lõunat, käisime Khaokhad viewpointis ja koju tagasi. Olime veidi basseini ääres, andsime rendiauto tagasi ja pakkisime asjad kokku. 

Meie villa ja rendikas

Tai käsitöö siider

Imeilus Samet Nangshe viewpoint

Teeäres söögikohas peatus

IDÜLL

Inimtühi rand 

Rohkem pilte instas, nagu ikka :)

Railay'd taasavastamas ja koopas ronimas

 14.11 hommikul ärkasime 6.30. Kukk kires juba poole öö pealt. 7.45 tuli buss järgi ja sõitsime sadamasse. Piletid ostsin juba kodus ette ära, mugav ja kiire. Suund siis Railay poolsaar Krabis. Oleme seal korduvalt olnud ja nii meeldib. Nii ilus koht, mõnus jungle vibe. Mega mäed ja ilusad rannad. Mõtlesime pikalt kas viime Haimari ema vaatama Phi Phi saari või Railayd. Mõlemasse ei tahtnud minna, kuna reis ainult 3 nädalat pikk. Laev oli päris naljakas, sees olid vanad lennukiistmed ja mega müra. Laeva nimi Ao Nang Princess. Olimegi lõpuks õues katusel terve aja, õnneks oli ilm pilves. Tuul oli küll tugev, aga laineid ei olnud suuri. Nagu ikka Railays siis laev ei sõida sadamasse, vaid poole mere peal tuleb hüpata longtail boatile oma kodinatega. Never ära mine Railaysse suure kohvriga, kui sa ei taha seda tassida läbi mere paati. Kunagi ei tea kust poolt see paat sul lõpuks läheb ja milline on veetase. Seljakott on must be. Seekord meil vedas ja saime kuiva jalaga isegi maa peale. Meid pandi maha east sadamas. Aga nagu ikka, kui planeerid, et nagunii pannakse sind west poolel maha ja võtad hotelli seal pool, siis loomulikult pead trampima teisele poole rannikut. Ehk siis taaskord seljakott on must be. Hotell oli siis Railay bay resort & spa. Tegime check in-i ära, andsime kotid ära ja läksime randa. Bassein oli otse ranna ees, nii et saime mõlemat nautida. Käisime ka veidi jalutamas ja lõunat söömas Family bar'is. No kuidagi ei ole seekord kuskil nii hea söök, ei tea mis toimub. Kuigi käime samades kohtades, kus oleme varem juba söönud ja mäletanud, et oli hea koht. Peale lõunat saime toa. Meie tuba asus kõige viimases osas ehk siis taaskord west poolel. Basseinid ja rand oli siis east poolel. No vähemalt saab samme teha eksole. Receptionist viidi meid tuppa ikkagi väikse autokesega koos oma kodinatega. Peale seda tegime Aironiga väikse uinaku toas ja siis läksime mu lemmik Phra Nang'i randa. See tee sinna ja see rand on lihtsalt nii uskumatult ilus, et igakord ma imestan uuesti. Vaatasime päikseloojangut ja siis õhtusöögi kohta otsima. Jälle söök väga keskpärane, kus on vürtsikus? Mis juhtunud on Tai söökidega??? Õhtul puhkasime toas. Meil oli kaks suurt ühendatud tuba, nagu peegelpildis. Päris mugav. Aga padjad olid liiga kõrged. Tegime tekist omale pika padja.

Need on need nunnud ahvid, olid otse rannas. 

Vaatan, et beebist on asi kaugel juba.

15.11 Läksime hommikust sööma. Sellel hotellil oli hommikusöök hinnas. Valik oli enamvähem, ei midagi erilist. Seejärel basseini äärde ja randa. Üsna pilvine ilm jällegi. Lõunal läks Haimari ema Aironit tuppa magama viima ja me Haimariga panime markariided selga ja hakkasime trippima Batcave'i suunas, et sinna üles ronida. Kõigepealt pidime kõndima läbi terve Phra Nangi ranna ja alles siis jõudsime kohale. Oi jummel. See oli ikka katsumus. Tee algas kuskilt võpsikust läbi minekuga, seejärel mööda köit seinast üles, sein oli kaetud kõik sellise oranzi mudaga. Siis vahepeal sai kõndida mööda sirgemat rada ja pidi minema kivide vahelt läbi jne. Peagi hakkasime jõudma koopa sisse. Vot siis alles hullem seiklus algas. See pole mingi matkarada, seega seal pole viitasi, ega teid kuhu poole minema peaks. Lähed enamvähem mööda sissekäidud rada ja üritad koguaeg kõrgemale jõuda. Mõnes kohas on mõned köied ja lagunenud redelid. Aga enamasti ronidki kiviseinadel. Mõni koht on laugem, mõni järsem. Järsematel aladel on siis mingid köied ja asjad kellegi poolt ehitatud. Edasi minnes läks koguaeg pimedamaks. Lõpuks ei näinud enam mitte midagi. Ronid siis telefoni taskulamp ühes käes ja üritad teise käega end kinni hoida. No igaleühele ei soovitaks sinna ronima minna. Eriti kui kardad kõrgust, pimedust või ei jaksa ronida. Üsna ohtlik seiklus. Mõni üksik inimene tuli seal koopateel meile ka vastu. Lõpuks jõudsime ikka üles. AGA NO MIDA VAADET?! Jõhkralt kõrgel ja niii ilus. ULME! Sealt koopast välja vaadates tuli üks mägironija ka mööda seina üles ja vaatas meid sellise näoga, et mida te siin teete :D... Veidi tegime pilte seal ja hakkasime alla tagasi tulema. No vot nüüd läks veel raskemaks. Proovi sealt nüüd tagurpidi alla ronida kottpimedas. Seal oli üks viewpoint tegelikult teisele poolele ka, aga see oli mega kitsas pilu, ma ei tea kes see hull sinna ronida julgeb. Ma isegi ei tea kaua me sealt alla tulime. Ja kes arvab, et koopas on jahe, siis ei. Koopas on mega niiske ja palavam kui õues. Käed olid kõik selle oranzi liiva/mullaga koos, siis üritad vahepeal higi pühkida. Õhh, reaalselt üleni oled selle mudaga koos. Laugematest kohtadest tulingi pepu peal alla, sest selg ees tundus eriti hirmus alla tulla. Kui lõpuks välja saime, siis otse merre ujuma lihtsalt. Oma vanad tossud ja riided ma reaalselt viskasin prügikasti. Ma isegi ei vaevunud neid pesema sellest mudast. Jalutasime siis tagasi paljajalu ja ujukate väel mööda seda dzunglit hotelli. Pesime puhtaks ja läksime lõunat sööma. LÕPUKS leidsime hea söögikoha. Moms kitchen! See asus siis east poolel. Õhtul käisime veel Haimariga baarides ja nägime ka tuleshowd. 

Ronimise algus

Välguga tehtud pilt, reaalsuses kott pime. Redelit näed?

Vaade

Koopast väljas, aga alla veel tükk maad

16.11 hommik vihmane. Thank god, et eile ära käisime koopas. Vihmase ilmaga sinna kindlasti minna ei saa. Väga ohtlik! Käisime Aironi ja Haimari emaga Phra Nang Nai cave'is. Me oleme Haimariga seal 5a tagasi käinud, siis oli kõik terve. Aga nüüd oli küll väga lagunenud. Ise küsivad pileti hinda 200 thb. Hoidke siis palun teerajad ka tervena, et ma ei peaks kartma, et laps kuskile sisse kukub. Seal on palju nahkhiiri, väga hästi näeb neid. Aga muidu seal midagi teha polegi väga. Vihma sadas ikka. Läksime tuppa puhkama. Õhtul läksime Phra Nangi randa, kui enam ei sadanud. Ilm oli ikkagi pilves, tuul oli jahe. Täitsa külm oli kohe, väga harjumatu tunne Tais. Jalutasime veel õhtul veidi saarekese peal ringi, käisime söömas ja saigi päev jälle läbi.

Nahkhiired näha laes

Ei tea kelle lemmikloom plehku pannud oli

Selles koopas sai siis ronitud, võsast läbi ja otse üles, tipp ei paista isegi pildil

17.11 hommikul kell 7 ärkasin mingi hullu kolina peale. Läksin õue, et vaadata mis toimub. Ahvid jooksid üle katuse. Railays on üldse mega loodus ja loomad. Väga palju ahve. Erinevat liiki. Palju suuri sisalikke. Ja need hääled, mis sealt igaltpoolt kostuvad.. Mega. Pakkisimegi siis asjad kokku ja sööma ja randa. Ilm jälle pilves. Veetsime päeva rannas ja kui hakkas lähenema ärasõidu aeg, siis läksime jälle east poolele sööma Moms kitchenisse uuesti. Peale seda ootasime paati. Ilm oli suht rõve. Tuuline, lainetas. Sõitsime paadiga siis suure laevani. JUBE. Mul nii trauma eelmisest reisist nende paatidega ikka. Õnneks jõudsime ilusti kohale. Jälle tuli oma kodinad suure laeva peale vedada. Airon õnneks jäi laeva peal mul süles magama. Õhtuks jõudsime Phuketile tagasi. Sõitsime taksoga Rawaile. Sadamast Rawaile maksis 600 thb. Meil oli renditud selline koht nagu Genesis Villa. 3 korrust, 3 magamistuba, mitu vannituba. Katusel mullivann ja päevitustoolid. Öö hind 100€. Jah, aasias ongi nii odav. Venelased olid muidugi juba kompleksi omanikud. Peale Ukraina sõda on terve Phuket venelasi täis. Nad on seal põhimõtteliselt terve saare üle võtnud. 

Batcave asukoht:

https://www.google.com/maps/place/Bat+Cave/@8.0082675,98.8358202,198m/data=!3m1!1e3!4m6!3m5!1s0x3051eb105ca3b2d5:0xa593b9fc04e446b9!8m2!3d8.0081971!4d98.8365202!16s%2Fg%2F11h4zmvt82?entry=ttu&g_ep=EgoyMDI1MDExMC4wIKXMDSoASAFQAw%3D%3D

Rohkem pilte ja videosi instagramis highlightide all: 

https://www.instagram.com/antzukaz/

2x aastas Taisse (november 2023)

 No tere tere! Kõik reisipostitused mitme aastase hilinemisega nagu ikka, ups. See Tai reis sai planeeritud selline kodune taasavastamise tiir, et näidata Aironi vanaemale, kus me siis oleme suure osa ajast veetnud. Põhiliselt käisime kohtades, kus oleme juba varem olnud. Aga keda huvitab, siis siit see algab: 

10. nov 2023 lendasime Lufthansaga läbi Müncheni Bangkoki ja sealt otse edasi Phuketile. Seekord oli meid siis 4, lisaks meile kolmele oli kaasas ka Haimari ema. Lennupiletid olid soodsad, kuid pika ümberistumisega. Saksamaal oli ümberistumine siis 8h. Müncheni lennujaam on üks kohutavamaid kus ma elus käinud olen. Kogu lennujaam on nii segane, midagi aru ei saa. Erinevatele korrustele minna ei saa, kuna need on eraldi terminalid. Lennujaamas on ka spa, kuid sinna ka minna ei saa, kuna asub teises alas, ehk siis tuleb check in lennule uuesti hiljem teha. Meie värava osas, kuhu pidi minema metrooga olid kõik söögikohad ja poed kinni, oli mingi streik. KOHUTAVAD 8H. Ühes kohas sai süüa ja see oli mega kallis nagu ikka paljudes lennujaamades. 22:10 õhtul saime siis lõpuks BKK lennule. Lennuk oli mega suur. Pealeminek toimus kolmes koridoris. Lennuk oli kahekordne. Lennukis keskel 4ne rida, meile ideaalne. Õnneks olidki meie kohad seal. Õhtusöök tuli 23-00 vahel. Lapsele sai eraldi ettetellida tausta laste menüü. Laps muidugi juba magas sellel ajal, seega jäi söögist sel hetkel ilma. Õnneks oli hommikul ka hommikusöök. Mina üldse oksendasin öösel lennuki wcs. Ilmselt sain lennujaamast mingi toidumürgituse ka veel 30 euro eest. Super! Lufthansa lennuk oli palju vanem kui Finnairi lennukid. Kogu ekraan ja meelelahutusvärk oli väga ebamugav kasutada. Kuidagi me selle pika lennu igatahes üle elasime.

11. nov jõudsime Taisse kell 14:55 Bangkoki aja järgi. Meie jaoks oli see siis nö. hommik. Passikontroll läks ladusalt ja peale väikest hommikust sättimist ja hambapesu lennujaamas suundusime edasi check in-i Phuketi lennule. Lõunasöök macis ja siis lendu ootama. Bangkoki lennujaam on palju arusaadavam kui Mücheni lennujaam. Meil oli päris pikk ümberistumise aeg jälle, kuna lendu lükati juba edasi peale piletite ostu ja lisaks nüüd hilines ka lennuk 30 minutit. Õues oli äike, vihma sadas. Airon oli nii väsinud ja jäi mu süles magama juba siis kui lennukit ootasime. Reaalselt kandsin ta kätel lennukisse ja siis ta magas ikka veel edasi. Õnneks lend oli lühike ja jõudsime 650 thb eest taksoga oma Homa korterhotelli 11 aeg õhtul. Oleme Homas ka ennem olnud. See on mega ilus kortermaja. Seekord võtsime siis 2-toalise korteri, kus on 2 magamistuba ja 2 vannituba. Pakkisime asjad lahti ja magama saime vist 1 aeg öösel. 

Laste söök lennukis

Phuketi lendu ootamas

12. nov ärkasime juba 8 aeg. Aironi äratasime üles peale 9. Läksime üles Viva rooftop restorani hommikusööki sööma. 250 thb oli 1 set. Väga hea söök ja hea kohv. Päeva veetsime basseini ääres, ilm oli pilvine aga soe. Isegi päike võttis läbi pilvede. Uv oli 6. 1h päevitamist ja randid peal. Temperatuur oli 30 kraadi ja palav polnud isegi lõunaajal. Basseinivesi oli keskmine, pigem jahedam. Käisime lõunal Chillva marketi kõrval kuskil seafoodi turul söömas. Hinnad 99 thb kanti, aga ei olnud üldse head söögid, nagu varasemalt olid. Arbuusi sheik oli koos seemnetega purustatud. Peale seda käisime Lotuse suures supermarketis. Ostsime vajalikku kraami ja Grabi appiga hotelli tagasi 90 thb eest. Seejärel viskasime asjad maha ja läksime uuesti taksoga linna. Sõitsime Vanalinna Sunday walking street marketile. Airon uinus autos ja Haimar kandis teda tänaval süles. Just siis pidi ka päike tulema välja, et oleks eriti palav tassida. Õnneks leidsime ühe varjulise istumiskoha, kus ta sai laps süles istuda. Käisime Haimari emaga ringi ja otsisime mingit diivaniga kohvikut kus laps saaks rahus magada. Leidsime selle tänava otsast. Läksimegi siis sinna ja see laps tõesti ikka veel magaski. Ulme. Mõne aja pärast ärkas üles, siis jõime mõned smuutid ja läksime üht templit vaatama. Seejärel sõitsime sealt tuktukiga 250 thb eest Naka nightmarketile. Nagu te ilmselt juba teate, siis on see mu lemmik turg. Väga palju uut kaupa. Nike valged plätud, mida ma olen kunagi mitmeid kordi ostnud maksid 240 thb. No ja appi nii maitsvad söögid, nagu alati. Väike krõbekana 15 thb, lihavardad 20 thb. Nutella banaani pannkook 120 thb. Vaatasime veidi ringi ja käisime supercheap poes, nägime seal ka kuulsat eestlast Andres Phuketilt. Ta oli seal teiste turistidega ka just turult tulnud. Peale pikka päeva sõitsime grabiga tagasi hotelli. Seekord õnneks ajavahe ei annagi tunda, ei ole sellist väsimust nagu tavaliselt. Ilmselt sellepärast, et jõudsimegi õhtuks hotelli ja kohe magama. Kõige hullem on jõuda Tai aja järgi hommikul vara kohale. Siis on reziim täitsa sassis mitu päeva, nagu eelmine kord. 

13. nov võtsime päeva rahulikult, puhkasime basseini ääres, jalutasime Haimariga veidi ringi, kui laps vanaemaga lõunal toas magas. Käisime Centrali kaubanduskeskuses. Kõik oli juba jõuluasju täis. Käisime Starbucksis. Tagasi sõites hakkas megalt vihma kallama. Ikka selline korralik tugev sadu. Kui vihm õhtuks järgi jäi siis käisime jala Chillva marketil. See on väiksem ja kohalikum ööturg, kui Naka. Seal on hoopis teistsugused söögid ja asjad müügil. Hiljem vaatasime hotelli katuselt basseini juurest, kuidas taevas välkus. Seejärel asju pakkima ja magama. 

Jõulud Centralis

Sushi valik Chillva turul

Storysi vaata Instagrami highlightside alt. https://www.instagram.com/antzukaz/

Tagasi Bangkoki ja koju

 24.02 hommikul oli äratus kell 5.00 ja startisime Samui lennujaama. Kuna see lennujaam on vabas õhus ja oli hommik, siis seal oli ka veidi sääski. Aga lennujaam ja lennujaama nö koridorid või tänavad on täis söögikohti, see on nagu väike linnake. Päeval kindlasti väga äge. Meil pagasit polnud ja check in oli tehtud, siis saime minna otse nn. väravasse. Hotellist saime ka hommikusöögi paki kaasa, seega saime ka väikest piknikut õues pimedas pidada. 😅 Mingi koer jooksis ka seal ringi, kes lootis oma osa saada. Väga  huvitav lennujaam. 

Bangkoki jõudsime siis sõitsime skytrainiga kesklinna, kuna see oli soodsam ja kiirem variant. Kesklinnast võtsime takso, kuid sellega on veidi keerulisem. Grabiga jäädki ootama ja tänavalt võttes ei saa enamus taksojuhte aru kuhu sa minna üldse tahad ja keelduvad sõitmast. Seekord Grabiga me ei saanudki ja pidime tee äärest võtma juhi. No APPI! Ta tahtis, et meie juhendaks teda meie oma hotellini. Nagu me oleks kohalikud. Et me kasutaks oma mapsi ja paneks talle hääljuhised sinna peale, sest tema ei oska sõita. See on kuradi BANGKOK! Seal on 6 realised teed, kiirteed, ärakeeramised. No ilmselgelt ta ju sõitis valesti ja meie olime süüdi selles, kuna ei osanud teda juhendada. Seejärel tegime 20km ringi ja maksime loomulikult täistasu. Hea, et üldse lõpuks hotelli jõudsime. Hotelli nimeks Scene Bangkoknoi. Hotell oli väga moodne ja ka odav. 50€ öö hinnas koos hommikusöögiga. Hotell oli ilus ja korralik, aga teenindus oli kohutav. Samuti ei oska nad väga inglisekeelt. Tuba sai valmis kella 1ks, seega veetsime aega basseini ääres. Bangkokis oli palju ilusam ja päikselisem ilm kui oli Samuil olnud. Lõunat sõime kuskil odavas kohalikus kohas, kus menüü on loomulikult Tai keelne. Kasutan Google appi tõlkimiseks. Peale seda sai teha toas jälle lõunaund. Tuba oli nii ilus mustvalge, nagu meil kodus. Õhtul käisime taksoga Siam Square kaubanduskeskuses, Paragonis ja MBK-s. Need on mega suured kaubanduskeskused ja ega seal täpselt aru saagi kus sa oled või miks sa oled. Takso sõidud on ka Bangkokis nii pikad, mega ummikud on igalpool. Õhtusöögiks leidsime ühe Jaapani restorani, kus sõime ramenit. Airon tahtis McDonaldsit. 

25.02 hommikul läksime hotellis sööma. No jah... Inglisekeelest keegi aru ei saanud. Tellimine oli menüüpõhine. Taheti alguses raha juba küsida, kuigi olime ju võtnud hommikusöök hinnas. Lapsele üldse hommikusööki polnud. Nojah siis. Läksime peale seda taksoga Wat Aruni templisse. Seal oli väga ilus, aga väga palju hiina? turiste. Pilet oli 100 thb. Seejärel läksime paadiga üle jõe, paadipilet 5 thb. Seal käisime kohvikus ja vaatamas lamavat Buddha Wat Pho. Seal oli nii palju turiste, võimatu midagi eriti üldse näha. Pilet oli 200 thb. Hiljem hotelli tagasi minnes saime korralikult basseini ääres päevitada, sest ilm oli järjekordselt väga ilus. Päeval 30-35 kraadi. Hommikuti on Bangkokis jahedam, kui nt Phuketil ja Samuil. Ainult 21-26 kraadi. Õhtul käisime Khaosan road'il. Õhtul oli seal ikka rohkem rahvast ja melu, kuid mitte meeletult. Airon oli jälle väsinud ja tegi uinakut kõhukotis. Ma nautisin samal ajal smuutit. Shoppasime seal veidi ja ostsime kaasa tuppa omale grillvardaid. 

26.02 meie viimane reisipäev. Hommikul käisime kaubanduskeskuses Central Pinklao. Shoppasime toidupoest omale asju koju kaasa, käisime starbucksis kohvi joomas ja ostsime sõõrikuid. Enne lõunat päevitasime veel basseini ääres ja lõunasöögi ajaks läksime Chao Praya jõe äärde ühte mõnusasse söögikohta, kus Haimar sõi squid black ink nuudleid, need olid täiesti mustad. Airon magas jälle kõhukotis, kuid söögi ajaks saime ta diivanile pikutama panna. Uskumatu, kui suur laps magab nagu beebi. Nägime seal ka ühte huvitavat sisalikku. Jalutasime Bangkokis veel jala ringi ühes pargis ja kindluse juures, sealt edasi veel Khaosanile ja seal läheduses väike shopping. Seejärel taksoga hotelli uuesti basseini äärde ning seejärel õhtusöögi ajal uuesti Pinklao kaubanduskeskusesse Jaapani söögikohta. Jaapani restos oli lastele isegi 3-käiguline menüü. Aironile maitses nii rameni supp kui ka muud lisandid. Kaubanduskeskuses ''rentisime'' Aironile ka väikse sõiduauto. See oli tasuta, aga pidi registreerima, et seda kasutada. Peale seda läksime tuppa pakkima ja magama.

27.02 Äratus enne 5te hommikul. Meil oli Grabiga takso broneeritud, kuid Grabi juht lahkus ilma meieta juba varem hotelli juurest, ilmselt kellegi teisega. No absurdne see Bangkoki taksondus. Võtsime tänavalt uue takso, taksomeetriga siis. No ja parem oligi, kuna taksomeetriga taksod on Bangkokis kõvasti soodsamad kui Grab. Grabiga on lihtsalt endal mugavam ja kindlam, et juht teab kuhu minna. Lennujaamast aga võiks igaüks aru saada. Jõudsime ilusti lennujaama ja kuna check-in oli juba tehtud siis käid kõik jälle kiirelt. Printisime oma piletid lennujaamas välja ja turvakontrolli. Rahvast ei olnud meeletult palju, nagu kartsin. Väljalend hilines veidi ja lennuaeg kokku 12h50min. See oli meie elu pikim lend. Lennujaamas oli täitsa järjekord õhku tõusmisel, mitu lennukit oli meie ees ja taga.

Aga Airon magas mitu mitu tundi lennu jooksul. Mina vaatasin mitu filmi ära. Oli täitsa chill olla. Mulle meeldib päeval rohkem lennata, kui öösel. Helsingisse jõudes oli meil mega kiire ümberistumine, kuna lend hilines. Meil pidi olema 1h aega aga reaalsus oli 30min, isegi vähem. Jooksime teisse väravasse lennu peale. Seekord oli meil õnneks turbiinlennuk, millel koridor küljes, et ei pidand õue lume sisse minema. Vedas. Nii, et hommikul startisime Bangkokist ja õhtuks olime Tallinnas. Üsna kiire ja mugav värk. Nii võiks alati olla, kuid oh ei. 😆 Järgmised reisiseiklused hakkavad juba homme ja seda kõige pikema kohalejõudmisajaga eales. Nägudeni!

Samui lennujaama majad 

Bangkok skytrain

Siam Paragon

krokodilli grill

sisalik

mustad nuudlid

lasteeine jaapani restos

Bangkoki lennujaam