Hei, meie viimasest reisist on möödas rohkem kui kaks kuud. Ilm Eestis oli sama sombune ja hall nagu ka need kaks kuud, mis me ära olime. Seda enam tekkis tunne, et tahaks kuskile sooja ja päikselisse kohta minna. Nähes koroonapaanikast tingitud odavaid viimase hetke reisipakkumisi, ei kahelnud me hetkekski, et võiks nädal aega natukene päevitada ja süüa-juua. Mõeldud, tehtud. Ostsin pisikese reisikäru Babyshopist, Keenz Air Plus, kohale jõudis see juba järgmine päev. Wow, see käru on ikka ulmeline. Käsipagasi mõõdus, pakikorv mega hiiglaslik, istme ja pakikorvi kandevõime kokku 50kg! Ideaalne reisikas. Jälgisime teatud kuupäevi mõned päevad, 3.03 olid hinnad väga madalad. Kahjuks ei saanud me siis reisile minna, kuna meil oli 6.03 Aironil silmaarst Tallinnas. Märtsi alguses olid ilmad väga ilusad, igapäev paistis päike ja sooja oli 27-29 kraadi. Paar päeva enne reisi leidsime siiski midagi, mis võiks meile sobida. Kahjuks kõik 7 päevased reisid olid juba välja müüdud ning järgi oli jäänud vaid mõni 10 päevane pakkumine. Hindasid jälgides nägime kõige soodsamaid pakkumisi 160-200 euro vahel (Kõik hinnas, 7 päeva). Kuna vaatasime ka seekord hotelle Hurghadasse, sest Sharmis olid hotellid tunduvalt kallimad, siis pidime arvestama ka viisaga, mis on 25 dollarit nägu, ka laps. Reisi võtsime Tui reisifirmast. Õnneks oli tegemist öölennuga, ehk 21:10-2:10, mis andis natukene lootust, et ehk Airon ikka magab.
Tallinna lennujaamas oli 7.03 olukord väga rahulik. Kohale viis meid Holiday Europe lennufirma. Lennuk oli puupüsti inimesi täis, enamus laste ja kärudega. Käru andsime siiski lennuki ukse ees ära, sest lennukikoridoris poleks sellega liikuma nagunii mahtunud. Tšarterlendude lennukid on ikka mega väiksed, umbsed ja kitsad. Aga selle 5h kannatab kuidagi ära. Pikemat lendu ei viitsiks iialgi sellise lennukiga lennata. Jumal tänatud, et ma kõhukoti ikkagi kaasa võtsin, see oli ainus variant, kuidas Airon lõpuks peale 2h magama jäi ja magas 3h seal ka edasi. Kohale jõudes tabas mind aga kerge šhokk, olin juba unustanud, milline maa see Egiptus on. Jube. Öösel kohale jõudes oli ilm päris külm ja tuuline, kõik oli liivane, tolmune. Ukse ees kontrolliti kõigil termomeetriga palavikku. Lennujaama sisenedes oli terve lennujaam suitsuhaisu täis ja igalpool piiksusid suitsuandurid. Käru saime kätte lindilt koos kohvritega. Kõik asjad olid väga tolmused ja mustad. Õnneks oli meie käru väikses transpordikotis. Seejärel paigutati kõik inimesed erinevatesse bussidesse ja sõitsime hotelli.
Meie hotell asus keskusest natukene eemal ja nimeks oli sellel Hawaii Caesar Palace Hotel & Aqua Park. Hotelli jõudes oli esmamulje isegi suht okei, tuba oli muidugi juba väsinud ja ka lastevoodi, mis meile toodi, ei olnud just kõige tervem, kuid Airon ei maganudki selle aja jooksul seal kordagi. Hommikul ärgates suundusime restorani otsima, et minna hommikusööki sööma. Valik ei olnud just kõige suurem, oleme saanud paremaid toite kunagi osades madalama kategooria hotellides. Tärne pole muidugi mõtet üldse nendel Egiptuse hotellidel jälgida, enamus on seal nö. 5 tärnikad, mis reaalsuses ei vasta isegi vist 3 tärnile. Ka ilm tundus õue minnes nii jahe. Temperatuurid olid muidugi kõvasti langenud ja ilmateade ka muutunud. Ilmad olid tuulised, jahedad, 21-25 kraadi. Basseiniveed olid külmad, 20 kraadi ja üks soojendusega 25 kraadi. Merevesi oli ka kuskil 21 kraadi, aga see tuul... appi.... Kunagi aprillis oli küll väga soe ja mõnus, aga veebruaris oli ka külm. Seekord aga tundus kõige külmem üldse. Kui ikka Tais oled käinud ja 30 kraadise õhu ja veega harjunud, siis pole mõtet kuskile Egiptusesse enam ronida. Sellegipoolest saime 8. märtsil ilusti päevitada ja oma D-vitamiini varusid täiendada. Tundus täitsa mõnna naistepäev, mis ma muud oskad tahta kui päikse käes lesida ja puhata. Kuid see oli ka viimane päev. Peale seda hakkas juhtuma igasugu imelikke asju.
Minu aastasel hambutul beebil hakkasid lõpuks hambad valu tegema ja seda ikka koos 39.6 palavikuga! Igaksjuhuks läksime näitama teda ka hotelli kliinikusse, et kas panna paratsetamooli küünal või mitte, siis seal tegutseti kiirelt ibuprofeeni süstiga, et palavik ikka kiiresti alla saada. Aironi jaoks oli see esimene palavik üldse. Peagi oli lapsel juba parem olla, päeval saime isegi õues istuda, kuigi ilm oli natukene pilvine. Õhtuks tõusis palavik uuesti ja hambad tegid tohutult valu. Nii see kestis 2 ööpäeva ning pisikesed hambad hakkasid juba igemete alt paistma, kuid sinna see ka jäi. Hetkel hambad veel lõikunud pole, kuid paistavad ilusti igemete alt välja ning vahel teevad ka valu, palavikku pole uuesti tulnud. Need kaks päeva ja ööd veetsime me hotellitoas magades, sest Airon oli väga väsinud. Lootsime, et kui tal parem juba on, saame ehk ka basseini või merre ujuma. Kuid lootuseks see vaid jäi. Kui Airon palavikust lahti sai ja jälle rõõmsas tujus oli, juhtus midagi muud....Ilmad läksid eriti külmaks, ning öösel saabus torm. Ja mitte mingi tavaline tuul... Egiptuses sadas VIHMA! Palmid lendasid tuules ning vihma sadas. Ma ei suutnud oma silmi uskuda. Tuul ulus akna taga ja ma mõtlesin, et kuhu kuradi kohta ma sattunud olen ja mis selle kliimaga juhtunud on. Kuna ilmad olid sellised nagu olid, pilvised, vihmased, tuulised... ja midagi teha pole, siis otsustasin osta omale lõpuks ikkagi netikaarti ka. Muidu ei tea üldse, mis maailmas toimub. Ja ohhhoooo, mis siis uudist? Eestis on välja kuulutatud eriolukord. Ei suutnud uskuda, mida lugesin. Aga nii see oli. Mingi koroonaviiruse pärast on terve Euroopa hulluks läinud. Kuid see oli alles algus... Kõik muutus nii kiiresti...
Pilvise ilmaga käisime me Hurghada linnas, sealsed taksojuhid on ikka peast haiged. Iga hetk mõtlesin, et see on viimane kord siin Egiptuses. Linnas käisime Hurghada City Center kaubanduskeskuses, mis on üks täiesti mõttetu koht. Enamus boksidest olid tühjad ja kinnised. Ei saanudki nagu aru, kas kaubanduskeskus on alles valmimisjärgus või mis toimub. Toidupoes müüdi isegi mõningaid magusaid püreesid ja pampersi mähkmeid. Peale seda sõitsime shoppingu tänavale, vaatasime natukene ringi, kuid tuul oli nii külm ja tugev, et kaua ei viitsinud seal liiva ja tolmu sees kakerdada. Jalutasime sealt sadamasse ja sadama juurest mošee juurde. Midagi uut meie jaoks seal polnud, sest oleme ka varasemalt seal käinud. Peale seda sõitsime taksoga hotelli tagasi. Kolme taksoga sõitmine kokku läks maksma 18 eurot ja 150 närvirakku. Safe and sound lõpuks hotellis, teadsin, et rohkem ma siit kuskile küll ei liigu.
Aga mis ootas meid ees järgmisel ööl. Järjekordne torm! Ja seekord oli tuul teiselt poolt ning vihma ei sadanud, kahjuks! Tuul oli väga tugev, asjad lendasid õues, olematud rõduuksed vilisesid ja vuhisesid, kogu õhk toas oli udune ja hall. Veetes jälle ühe magamata öö, lugedes eesti uudiseid ja lootes, et kohe marmorlaud läbi akna ei lenda... vandusin juba 2000. korda puhkuse jooksul, et ma ei tule enam MITTE KUNAGI siia tagasi. Kõik arvavad nüüd, et kindlasti tahtsin ma sel hetkel koju tagasi. Ei, ma ei tahtnud koju. Ma tahtsin tagasi Taisse, kus oli meie kodu kaks ilusat kuud. Eestis ei oodand meid mitte midagi, ainult üks suur koroonapaanika ja massihullus. Isegi wc paber pidi poes otsas olema, no tore teada, mul jäigi vaid üks rull koju, eks varastame siis hotellist kaasa.
Hommikul, kui tuul oli lõpuks vaibunud tõmbasime kardinad akende eest.... Panen teile siia pildid, milline olukord välja nägi.
 |
| Rohkem pilte allpool |
Kuna aken korralikult ei sulgunud, tuli see liiv ja tolm meile kõik tuppa, hea et olime pakkinud oma asjad kõik eelmisel õhtul kohvrisse, sest olukord tundus jube kahtlane. Aga see mis toimus väljas oli veel hullem, või ei? Vähemalt oli natukenegi õhku mida hingata, sest tolm ei lendlenud enam õhus ringi, aga vot siin toas oleks küll öösel maski nüüd vaja olnud! Selleks hetkeks olin ma omale ka nohu saanud, ei tea kas linnapeal tuulega kakerdamisest või sellest jubedast tolmust. Koroonapaanikas oli ka hakatud juba hotellis inimesi kraadima ja ohtralt desinfitseerima kõike, mis ette jäi. Söökla uksel pritsiti kõigi käsi, nii sisse kui välja minnes. Terve päeva veetsime me lobbys istudes, sest õues oli nii külm ja meie tuba oli nii must, et seal ei olnud lihtsalt võimalik olla. Meile pakuti ka uut tuba, aga ega see palju parem ei olnud. Seejärel parandati meie rõduuks ja koristati tuba. Õhtuks saime oma toa kätte ning seejärel pesin ma ise rätikuga põrandaid, et tuba ikka puhtaks ka saaks. Nüüd oli aga kindel, et ujuma me vist ei saagi. Basseinid olid nii mustad, kogu hotelliala oli nii tolmune ja must. Töötajad ainult koristasid ja puhastasid, kuid puhtamaks midagi eriti ei läinud.
Õnneks viimased kolm päeva olukord siiski vaikselt paranes, lõpuks sai ka Airon 25 kraadisesse basseini sulistama. Kuid tuul oli ikkagi tugev, päike aga võttis megalt. Tai päike oli ikka selline malbe ja õhk soe. Egiptuses on õhk jahe aga päike ikka väga tugev. Ma sain selle 4 päevitusilmaga Egiptuses pruunimaks kui Tais kahe kuu jooksul. Siis aga hakkasid tulema teated, kuidas Eesti sulgeb oma riigipiirid ja väidetavalt ei saagi me enam koju. Enamus tutvusringkonnast olid vist rohkem paanikas, kui me ise. Uudises on selgelt kirjas, et reisil olevad eestlased tuuakse koju plaanipäraselt, aga noh miks tervet uudist lugeda kui saab ka pool.
Viimasel päeval oli õhk juba soojem ja saime õhtul ka merre ujuma. Uskumatu! Aironile ka väga meeldis. Sellepärast me ju Egiptusesse üldse läksimegi! 10st päevast 4 ilusat päikselist ilma ja 4st ilmast 1 soe rannailm! 7 päevaga poleks saanud vist varbaidki vette, sest eelnevatel päevadel läksid näpud vee katsumisest jäässe. Enne meie kojulendu, mis toimus 17.03 kell 7:00 hommikul, tekitati uus paanika. Nimelt alates 19.03 sulgeb Egiptus oma õhuruumi täielikult ning kahe päeva jooksul evakueeritakse kõik eestlased. No vahva, eriti vist neil, kes said kohapeal olla 2 päeva. Meie lend oli plaanipärane ja kõik sujus nii nagu pidi. Airon vahelduva eduga tukkus, oli üleval, tukkus jne. Tallinna lennujaamas oli olukord muidugi komöödiline. Kohale jõudes oli passikontrolli ees terve armee maskis politseinikke, kes lehvitasid akneetidega, mida kindlasti peab väga selgelt ja täpselt täitma. Seejärel pidime seima selles lõputus pikas järjekorras, kus iga teine inimene sulle kuklasse köhis. Ja siis öeldakse, et poes ja väljas käia ei tohi, aga ega see koroona ju seal passikontrolli järjekorras ei nakka. Sel hetkel oli küll tunne, et kui mul veel seda koroonat küljes ei ole, siis kohe küll saan. Mis mõte on nende ankeetide täitmisel kui terved inimesed istuvad seal saalis koos mitme koroonahaigega? Kas see nagu siis ei levi kõikidele teistele ka edasi sealt või? Et nagu mis mõte on paberite täitmisel kui igalühel lõpuks on ju haigus niikuinii, olenemata kas ankeedi kirjutamise hetkel olid haigusnähud või mitte.
Igatahes, me ei viitsinud seal köhimisjärjekorras oodata ja lipsasime kuskilt vahelt läbi passikontrolli putka juurde, kus millegipärast kedagi nagunii ei seisnud. Ankeedilt luges tädi välja, et mul on nohu. Nonii, mis siis nüüd? ''Palun olge kaks nädalat kodus ja jälgige oma olukorda.'' Nagu what? Tegelt? See oligi kõik. Ma olen suht kindel, et kõikidele higistavatele köhijatele öeldi seal sama, sest no mida nendega veel tegema peaks siis? Koroonaproove meil ju raisata pole ja kuskile asutusse ka ju haigeid panna ei saa. Ma tahaks praegu reaalselt näha, kui paljud inimesed nendest mitmetest lennukitest kodus istuvad kaks nädalat, ilma oma nina välja pistmata. Võibolla mõni isegi on. Selle kodus istumise asemel sooviksin, et oleksin aastalõpus Taisse jäänud ja siiani seal olnud. Hetkel tundub, siin Eestis olukord juba kordades hullem kui mujal maailmas. Aga kõik muutub muidugi päevade ja tundidega, seega ma väga ei virise ikkagi selle üle, et lõpuks ikkagi oma kodus rahus istume.
Hotelli kohta nii palju, et see oli üks sitemaid hotelle, kus me Egiptuses olnud oleme, samas nii vähe pole me ka kunagi varem maksnud. Ütleme nii, et seekord saime 10 päevase puhkuse kahepeale sama hinnaga kui kunagi 7 päevase ühele. Hotelli söögid olid koguaeg samad, nagu sellesmõttes samad, et keegi vist ei korjanudki vahepeal salateid ega muid asju sealt ära, salatid olid pidevalt kuivanud, lihad kuivanud. Saiad olid värsked. Hunnik kuivasi maitsetuid torte jne. Vahelduva eduga midagi sealt siiski leidsime ja päris näga ei jäänud. Sõõrikud, churrod, mõned küpsised ja pähklikoogid olid isegi päris head. Ja mis kõige suurem ime, isegi kõhtu ei saanud lahti.
Hotellis suurt midagi eriti ei toimunud. Animation team oli küll seal tantsimas, aga mitte midagi erilist ei toimunud. Kõlarid olid vanad ja ragisevad, mis karjusid üle terve hotelli ala. Õhtune laste minidisco oli põhimõtteliselt ainuke meelelahutus. Kuskilt liumäest me sellise tuulega alla ei hakanud 20 kraadisesse vette laskma ka. Seega saimegi ainult istuda, magada, lebotada ja süüa, mitte just kõige paremaid sööke.
Ühesõnaga, ei soovita ma kellegile ühtki Hawaii hotelli, mis seal Hurghadas on (need kõik keset tühermaad üksteise kõrval). Ja tegelikult ei soovita ma üldse kellegile sinna Egiptusesse tänapäeval enam minna. Koguge parem raha ja sõitke Taisse, saate nautida värsket õhku, sooja merevett, puhtust ja sõbralikke inimesi. Jaa, Egiptuses saab ka minna üüberkallisse hotelli, mis on kindlasti väga hea, aga mina seda ei teeks.
Mul oli tegelikult koguaeg plaan ka Dubaisse minna, kuid hetkel ei tõmba mind ükski kõrbemaa. Tunne on selline, et siiamaani on silmad liiva täis. Kuigi lähiajal vist ei olegi enam kuskile võimalik linna, sest suures koroonapaanikas on ju kinni pandud kõik asutused ja enamik lennufirmasid on lõpetanud lendamised. Loodan, et ehk aastalõpuks on maailm maha rahunenud ning meil õnnestub veel üks pikem reis enne Aironi kaheseks saamist ära teha. Fingers crossed.
