Viimane päev Tais - päev, mis oleks võinud jääda meie viimaseks üldse?

 Tegelikult pidime me koju lendama juba 3.02, aga Phi Phi'l olles lihtsalt tühistati meie Helsingi-Tallinna lend. Kulus mitu päeva, et Finnair üldse kätte saada ja muuta lennukuupäeva. Uueks tagasilennu kuupäevaks sai 5.02. 

4.02. Haimari sünnipäev. Mõtlesime, et ideaalne päev Coral Island'ile minekuks. Käisime ka 2019.a seal. Täiesti piltilus saareke otse Phuketi kõrval. Vb u. 15min sõitu. Mälestused olid head. Seega miks mitte veeta sünnipäev ühel ilusal saarekesel?

Ärkasime hommikul, ilm oli ilus, päike paistis. Läksime ostsime 7elevenist omale hommikusöögi, andsime rolleri ära, võtsime rannaasjad kaasa ja läksime Rawai randa paadimehe juurde, et sõidame Coralile. Mõeldud, tehtud. Istusime longtail paati ja mõtlesime, et sööme siis paadi peal hommikusööki. Rahus saime me istuda vast mõned minutid, kui sõit muutus kahtlaseks. Vett hakkas üsna palju pritsima, kuna sügavamal meres olid juba lained tekkinud. Rannast minnes ei paistnud ühtki lainet, kuna seal oli väga madal vesi. Ma ei mäleta enam, kas ma hakkasin omale päästevesti selga ajama või mitte, sest ainus mis ma mäletan oli see, et olukord muutus iga sekundi ja minutiga hullemaks. Airon istus meie vahel, võileib käes. Merevett hakkas nii tugevasti paati viskama, et ma haarasin ta omale sülle näoga enda poole. Hoidsin teda täiest jõust kinni, kuna paat kõikus juba üsna hullusti lainte vahel. Samal ajal üritasin ennast kuidagi kinni hoida. Ma ei suutnud silmi lahti hoida, soolavett oleks nagu ämbriga näkku visatud, see mitte ainult ei läinud silma, vaid ka suhu. Aironi võileiva suland juust oli kõik meie vahele kleepunud. Riided olid juustused ja läbimärjad ja kleepuvad sellest soolaveest. Mu kaamerakott oli läbimärg. Meie kõik asjad olid vett täis. Kuid see polnud see, mis mind häiris. Vahepeal silmi avades nägin ma neid laineid... Ma pole elu sees näinud nii kõrgeid laineid. Need olid kohati majade kõrgused. Mul oli surmahirm. Paat kõikus küljelt küljele, vett lendas ja tundus, et üks laine neelab meie paadi kohe alla. Ma lihtsalt karjusin seal, et ta keeraks selle paadi ringi ja läheks tagasi või paneks meid maha esimesel ettejuhtuval saarel... See oli nii õudne! Järgmisel hetkel jättis paadimees paadimootori keset laineid seisma. Mõtlesin, et nonii nüüd on kõik, sest tulemas oli üks eriti julm laine. Õnneks jäi see paat ikkagi kuidagi vee peale püsima. Mul on sellest ka praegu veel nii raske kirjutada, sest sel hetkel oli tõesti selline tunne, et me upume täna, siin, üks päev enne koju sõitu. Mingit moodi jõudsime me siiski ujuvsillani. Paadimehe arust polnud asi vist nii hull või ma ei saanudki temast aru. Miks sa lased lapsega turistid sellise merega paadile?? Ilma vestideta?! Lapse veste paadis polnudki. Panin Aironi endale kuidagi paadis kõikudes kõhukotti ja kakerdasime Haimariga käest kinni kuidagi kaldale. Ka see kõndimine oli päris hull seal lainte peal, ma ei tea miks see paadimees ei saanud randa sõita. Istusime liivale maha. Täiesti shokis. Ma kartsin Aironi pärast, aga tema vist ei tajunudki nii väga, mis mere peal toimus. Ta lihtsalt istus vaikselt minu süles seal paadis. Üsna pea hakkas ta kohe rannas mängima ja tundis ennast hästi. Mina aga ei saanud rahu. Me olime ainukesed turistid seal saarel. Päike paistis, tuult polnud, aga meri oli nii tormine. Meie paat loksus seal kaugel silla lõpus. Hiljem saabus ka üks kiirkaater. See reaalselt lendas vahepeal õhus seal lainete vahel. Või põrkas nagu põrkepall. Kahju, et mul pole sellest ühtegi videot, sest see on viimane asi, mille peale sel hetkel mõtled. Ma ei saanud rahus seda päeva seal rannas veeta, sest ma mõtlesin õudusega kuidas me siit koju tagasi saame...

Saar ja rand oli küll imeilus, aga mis hinnaga me siia saime.. Me oleksime pidand nautima Haimari sünnipäeva ja seda ilusat saarekest.

Õnneks õhtupoole meri rahunes, ka inimesi oli juba rohkem kohale tulnud. Aeg oli asuda tagasi paadile. Panin Aironi endale taas kõhukotiga kõhule ja kõndisime paadini. Seejärel tõmbasin meile kahele ümber päästevesti ja kinnitasin selle korralikult. Kartsin hullemat, aga õnneks oli meri ikka kõvasti rahunenud ja tagasisõit oli täitsa tavaline. Kui lõpuks jalad taas Phuketil maha saime, sain ma rahus hingata. Airon oli mul kõhukotis tukkuma jäänud, seega tassisin ta hotelli tagasi. Oli paras matk. Aga mind ei seganud see. Ainus mis luges, oli see, et me oleme elus ja terved ja tagasi maa peal. 

See oli siiani mu viimane paadisõit ja ilmselt viimaseks see ka jääb. Vähemalt longtail boati peale mina nii naljalt ei lähe. Või kui vähegi näen merel lained.. Veel mitu kuud hiljem ma nägin õudusunenägusid sellest päevast. Või kui telekas nägin tormist merd vms, jooksid judinad üle selja. Korralik trauma, mis ilmselt jääb pikaks ajaks. Aga eks me näe, mis meid seekord ees ootab, sest lend uus reis on meil juba ülehomme. Seekord Bangkoki suunal. 

Pildid on tehtud õhtupoole, kui lained enam nii hullud polnud. Tegelikult rannast need ei paistnudki, kuna olid kõrgemad just sügavas meres.

Rohkem pilte Instagramis. https://www.instagram.com/antzukaz/

Viimane nädal Rawail.

 27. jaanuar jõudsime Rawaile Navatara hotelli. Võtsimegi selle viimaseks nädalaks hommikusöögiga, kuna ei viitsinud rohkem kohti vahetada. Lõpuks kohtasime ka eestlaseid, lausa kolme, nad kõik olid meie hotellis. Meil õnnetus saada rendist ka täiesti uus roller. Puhkus läks ikka kõvasti paremaks Phuketile tagasi tulles. Sõitsime päris palju igapäev ringi, kuna roller oli uus ja mugav. Samuti meeldis Aironile lõunaaeg kõhukotis tududa. Liiklus oli olematu, seega oli väga mõnus ringi kruiisida. 

Juba natukene rohkem inimesi

uus roller

Ükspäev võtsime ette pikema tee linna Big Buddha juurde, ka seal polnud Airon varem käinud. Meie käisime 2018. aastal seal tuktukiga. Oli ka üks vahva kogemus. 😀 Nimelt Buddha asub väga kõrge mäe otsas. Rolleriga kolmekesi oli samuti sinna üles sõita paras seiklus. Vaade oli mega ja Airon oli Buddhast väga vaimustuses. Üks eriti ajuvaba seik, mis praegu aga meenus oli see, et selleks, et Buddha juurde saada, pidi minema läbi väravate. Värav oli nagu kabiin, kust pihustati sind üle desovahendiga. Nagu midaaaa?! Hoidsin lapsel nina kinni ja ütlesin, et hoia silmad kinni korraks, nii me siis sealt läbi läksime. Õues, maskiga, desotatud pealaest jalatallani. Normaalne. Tagasiteel külastasime korraks ka elevante. Airon veidi pelgas, kuid kui hakkasime ära minema, tahtis ikka pai teha. Sealt edasi sõitsime veel templi juurde, kus ka enne olime juba Aironiga ka käinud. Peale pikka tripipäeva kimasime tagasime Rawaile Ya nui randa sööma. Airon oli vahepeal kõhukotti tukkuma jäänud, seega tegime pikema ringi.  

Ükspäev tegime tripi ka Kata noi ja Karoni randa. Ausalt öeldes, Karonit ei tundnud enam äragi. Täielik ghost town, poed kinni, hotellid suletud ja räämas. Liiklust 0. Söögikohad kinni. Rannas oli peale meie 1 inimene koos koeraga. Ulme, mis selle koroona pärast ikka korraldati. Nii palju turismikohti suri täiesti välja. Võrdlusena siis Karoni rand oli 2018-2019 aastal nii täis, et hea kui leidsid tühja koha, kus oma asjad panna rannas. Ulme. Pildilt paistab ainult Airon kaugel liiva kaevamas.

Samuti külastasime ka Rawail asuvat Rawai parki. See on siis laste mängumaa. Seal on väliala, basseiniala ja siseala. Aironile väga meeldis seal, sest mujal kuskil polnud mänguväljakuid ja polnud ammu saanud liugu lasta ja ronida. NB! Sokid kaasa! Sisealale ilma sokkideta ei saa.

Üldiselt võtsime viimast nädalat rahulikult, käisime rannas, puhkasime, nautisime häid sööke ja lihtsalt olime. Mitu korda sõitsime Promthep Cape'ile kuna sealt avanes ilus päikeseloojang ja oli meile ka üsna ligidal.

Kirjutan veel järgmises viimases postitusest meie viimasest päevast Tais.

Phuket Town (kas me võiksime elada siin palun)

 24. jaanuar jõudsime siis tagasi Phuketile. Valisimegi seekord Phuket Towni, kuna Aironil oli kohe kohe sünnipäev ja tahtsime midagi toredat teha, linnas on selleks rohkem võimalusi. Majutuse valisin välja Bookingust, kuid broneerisime jälle koha peal. See oli selline korterhotell. Täitsa uus, alles avatud. Nimeks HOMA. Seekord odavamat hinda ei saanud. Hotellil oli katusel mega ilus bassein ja Itaalia restoran. Samuti oli ka väike lasteala, täitsa tutikas kõik. Sinna korterisse oleks heameelega jäänudki. Kõik vajalik oli olemas ja elu on linnas soodsam. 

Linnas olles külastasime oma ühte lemmikut Chillva Marketit, sinna läksime jala, kuna see asus kohe meie lähedal. Turud on Tais mu lemmikud, parimad söögid alati mega heade hindadega. Käisime ka kaubanduskeskuses, mis kohe Chillva turu vastas. 

Ei tea kas Aironile sünnipäeva kingiks sobiks? 😁

Mõtlesime, et ostame mõned sõõrikud, aga buy 6 get 6 one free 😂

 

26. jaanuari hommik. Aironi sünnipäev. Alustasime hommikut väikse tordiga, mille ostsin lähedalasuvast poekesest. Õhupallid olid mul alist tellitud ja kaasa veatud. Kiivri ostsime kaubanduskeskusest ainult 5 euro eest. Päeval olime basseini ääres ja lõunasöögiks valis sünnipäevalaps McDonalds'i. Seal sai ka juhuslikult õhupalli. Peale seda läksime Phuketi suurimasse akvaariumisse, mis asub Centrali kaubanduskeskuses. See oli tõesti vägev. Nii palju kalu ja nii hästi nähtavad. Õhtu veetsime oma katuserestoranis jäätisekokteili, pitsa ja kokteilidega 🤗. Oli väga tore päev, olime õnnelikud, et otsustasime siiski linna tulla. Ma ei tea mis me seal Krabis teinud oleksime. Järgmisel hommikul suundusime Rawaile.

värske kolmene lõunaaeg puhkamas

Happy B-day 

Hetk hiljem

viimane suplus selles hotellis

Krabi peale lockdowni - suur pettumus.

 21. jaanuar põrutasime praamiga edasi Krabile. Ao Nangi. Majutuse valisime välja kuid ette ei broneerinud. Kohale minnes tundus koht küll üsna tühi, kuid okei. Saime ühe päris suure peretoa, aga näha oli, et see on ikka seisnud pikalt. Ka pool hotelli oli täiesti tühi. Toad anti ainult mingile kindlale korrusele. Hommikul tuli välja, et hotellis on lastealad jne suletud, kõik liumäed jms on katki. Veidi hiljem selgus, et kogu Krabi ja Ao Nang on turistidest välja surnud, mitte ainult meie hotell. Enamus poode/söögikohti kinni, rand väga must. Rolleri saime rentida ühest kaugest kohast, aga roller oli nii õudne romu, et sellist pole enne näinud. Olin juba üsna närvis, et üldse sinnapoole sõitsime, sest iga sõit on ju lisakulu. Tripp paadiga Railaysse oli eriti kallis, sest pidime taas privaatpaadi võtma, sest peale meie ju rohkem inimesi polnud. Käisime Railays mu lemmikrannas ja taaslavastasime pilte, mida tegime 2019. a oma beebiga. Kuid neid pilte me kahjuks kunagi näha ei saanudki, kuna mälukaart kärssas läbi (vt. 2019.a postitusi). Railay on väga ilus, eriti ilus ilma turistideta. Railaylt tagasisaamisega oli jällegi probleem. Maksa maksa maksa.... Lõpuks ei saanud me veel ka soovitud randa. Hotell oli meil tegelikult Noppharat Thara pool. Nii, et kõndisime siis Ao Nangist jala hotelli. Selleks hetkeks oli mul nii siiber sellest Krabist ees, et olin nõus esimese praamiga Phuketile tagasi minema. Nii lihtne see, aga polnud. Hotell oli nõus küll raha tagastama, aga praami ei läinud. Otsustasime võtta siis privaattransfeeri minibussiga. Maksma läks see vist umbes 3300 thb. Sõit oli kohe järgmisel hommikul. Pakkisime oma kodinad kokku, Haimar viis rolleri ära ja tõi kuskilt kaugest pesumajast veel pesu ära. Kokku olime Krabis siis 3 ööd. Magama ja uus päev, uus algus...

Ahv Ao Nangi rannas

Railay 😍

Tee Phuketile

Phi Phi saared ja tühi Maya Bay

 13. jaanuar läksime Nai Harni The Gallery hotelli. Tuba oli täitsa kena, Netflix isegi oli olemas, aga kogu personal oli väga veider ja terve hotell oli nagu täielik Ghost Town, baar/resto oli suletud. Ilubasseinid olid seisnud vett ja konnakulleseid täis. Nai Harnis kulgesime rahulikus rütmis. Käisime rolleriga rannas, Promthep Cape'il. Käisime ka Rawai kandis, kus me tookord pikemalt peatusime. Kõik oli sama, lihtsalt inimesi oli väga vähe ja paljud kohad suletud. 

To the beach

Tühjus meie hotellis

Promthep Cape

16. jaanuar käisime jälle uuesti linnas turul. Ja peale seda järgmisel päeval sõitsime Phi Phi saartele. Kui eelnevad kohad olid meil juba kõik koos varem läbi käidud, siis Phi Phile läksime Aironiga koos esimest korda. Majutust me seekord ette ei broneerinud, vaid jalutasime saarel mööda tänavat ja käisime läbi 3-4 hotelli, kuni leidsime sobiva. Miks me ei broneerinud ette? Esiteks oli Phi Phi saar täiesti tühjana seisnud juba 2 aastat. Et vältida hallituse/kopituse lõhna ja veenduda, et hotell oleks ikka täies töös, otsustasime oma silmaga ikka enne üle vaadata. Teiseks hind. Saime märksa soodsama pakkumise kui Bookingus. Valisime Andaman Beach Resorti. Meile näidati tubasid kolmes erinevas majas ja ühes leidsime omale sobiva. Õueala oli hotellil väga ilus. Basseinid ja hommikusöögi restoran otse rannas. 

Phi Phi hotelli bassein, resto ja merevaade

Phi Phi'l oli küll inimesi, aga üsna vähe. Ka sinna sõites oli praam päris tühi. Tegelikult on see lausa luksus, niimoodi reisida. 19. jaanuar sõitsime private boat'iga Maya Bayle. Randa, mis suleti peale seda kui me seal esimest korda käisime (2018). Põhjuseks liigne reostus ja looduse hävimine. Uuesti avatigi see alles nüüd, 2022. jaanuar. Seda aga mitmete piirangutega. Paadid enam lahte randuda ei tohtinud, meres ujuda ei või. Tuleb maksta rahvuspargi tasu ja maksimaalne külastusaeg 1h. Aga see rand on ikka uskumatult ilus. Ja eriti siis kui seal pole mitte kedagi. Peale meie oli sel hetkel võibolla veel 10-15 inimest. Nägime isegi pisikest haid ranna ääres ujumas. (Nad ei ole ohtlikud) Ulme. Peale randa viis paadimees meid ka mere peale, Maya ranna vasta ujuma. WOW! Seal oli sadu kalu. 2018. käisin seal snorgeldamas ja nägin vaid kahte väikest kala. 

Maya Bay rand

Ujumas Maya ranna vastas. Seal kahe kalju vahel.

Järgmisel päeval ärkasime hommikul vara, et kõndida Phi Phi Viewpointi. Ka seal sai kunagi käidud, ilma lapseta, päevaaeg. Oli see alles katsumus peale pikale läinud õhtut. 😅 Seekord oli märksa lihtsam. Õues polnud veel nii kuum ja öösel sai ka puhatud. Kärutasime oma hotelli juurest treppideni, jätsime käru sinna ja läksime jala ülesse. Airon kõndis täitsa ise, nii tubli. Nautisime vaadet ja alla tulime nii, et Airon oli mul kotiga seljas. Peale seda läksime hommikusööki sööma. Edasi suundusime Phi Phi põhiranda, sinna kus öösel toimuvad peod ja tuleshow. Seal oli ka uskumatult ilus ja tühi. Tuleshow kohta nii palju, et midagi toimus ja mõned inimesed ka olid, aga kindlasti ei saa seda võrrelda varasemaga, kui tänavad ja rand oli rahvast täis ja möll käis.

Viewpoint

Phi Phil oli ühel päeval järsku mega palju meduuse, aga need ei kõrvetanud.

Ma teen seekord üsna lühikesed kokkuvõtted, kuna reisist on juba aasta möödas ja kõik ei ole nii eredalt enam meeles. Rohkem pilte/videosid Instagrami story highlights'ides @antzukaz. https://www.instagram.com/antzukaz/