Krabi peale lockdowni - suur pettumus.

 21. jaanuar põrutasime praamiga edasi Krabile. Ao Nangi. Majutuse valisime välja kuid ette ei broneerinud. Kohale minnes tundus koht küll üsna tühi, kuid okei. Saime ühe päris suure peretoa, aga näha oli, et see on ikka seisnud pikalt. Ka pool hotelli oli täiesti tühi. Toad anti ainult mingile kindlale korrusele. Hommikul tuli välja, et hotellis on lastealad jne suletud, kõik liumäed jms on katki. Veidi hiljem selgus, et kogu Krabi ja Ao Nang on turistidest välja surnud, mitte ainult meie hotell. Enamus poode/söögikohti kinni, rand väga must. Rolleri saime rentida ühest kaugest kohast, aga roller oli nii õudne romu, et sellist pole enne näinud. Olin juba üsna närvis, et üldse sinnapoole sõitsime, sest iga sõit on ju lisakulu. Tripp paadiga Railaysse oli eriti kallis, sest pidime taas privaatpaadi võtma, sest peale meie ju rohkem inimesi polnud. Käisime Railays mu lemmikrannas ja taaslavastasime pilte, mida tegime 2019. a oma beebiga. Kuid neid pilte me kahjuks kunagi näha ei saanudki, kuna mälukaart kärssas läbi (vt. 2019.a postitusi). Railay on väga ilus, eriti ilus ilma turistideta. Railaylt tagasisaamisega oli jällegi probleem. Maksa maksa maksa.... Lõpuks ei saanud me veel ka soovitud randa. Hotell oli meil tegelikult Noppharat Thara pool. Nii, et kõndisime siis Ao Nangist jala hotelli. Selleks hetkeks oli mul nii siiber sellest Krabist ees, et olin nõus esimese praamiga Phuketile tagasi minema. Nii lihtne see, aga polnud. Hotell oli nõus küll raha tagastama, aga praami ei läinud. Otsustasime võtta siis privaattransfeeri minibussiga. Maksma läks see vist umbes 3300 thb. Sõit oli kohe järgmisel hommikul. Pakkisime oma kodinad kokku, Haimar viis rolleri ära ja tõi kuskilt kaugest pesumajast veel pesu ära. Kokku olime Krabis siis 3 ööd. Magama ja uus päev, uus algus...

Ahv Ao Nangi rannas

Railay 😍

Tee Phuketile