Minu Tai ja muud kohad : Viimane päev Tais - päev, mis oleks võinud jääda meie viimaseks üldse?

Tegelikult pidime me koju lendama juba 3.02, aga Phi Phi'l olles lihtsalt tühistati meie Helsingi-Tallinna lend. Kulus mitu päeva, et Finnair üldse kätte saada ja muuta lennukuupäeva. Uueks tagasilennu kuupäevaks sai 5.02.

4.02. Haimari sünnipäev. Mõtlesime, et ideaalne päev Coral Island'ile minekuks. Käisime ka 2019.a seal. Täiesti piltilus saareke otse Phuketi kõrval. Vb u. 15min sõitu. Mälestused olid head. Seega miks mitte veeta sünnipäev ühel ilusal saarekesel?

Ärkasime hommikul, ilm oli ilus, päike paistis. Läksime ostsime 7elevenist omale hommikusöögi, andsime rolleri ära, võtsime rannaasjad kaasa ja läksime Rawai randa paadimehe juurde, et sõidame Coralile. Mõeldud, tehtud. Istusime longtail paati ja mõtlesime, et sööme siis paadi peal hommikusööki. Rahus saime me istuda vast mõned minutid, kui sõit muutus kahtlaseks. Vett hakkas üsna palju pritsima, kuna sügavamal meres olid juba lained tekkinud. Rannast minnes ei paistnud ühtki lainet, kuna seal oli väga madal vesi. Ma ei mäleta enam, kas ma hakkasin omale päästevesti selga ajama või mitte, sest ainus mis ma mäletan oli see, et olukord muutus iga sekundi ja minutiga hullemaks. Airon istus meie vahel, võileib käes. Merevett hakkas nii tugevasti paati viskama, et ma haarasin ta omale sülle näoga enda poole. Hoidsin teda täiest jõust kinni, kuna paat kõikus juba üsna hullusti lainte vahel. Samal ajal üritasin ennast kuidagi kinni hoida. Ma ei suutnud silmi lahti hoida, soolavett oleks nagu ämbriga näkku visatud, see mitte ainult ei läinud silma, vaid ka suhu. Aironi võileiva suland juust oli kõik meie vahele kleepunud. Riided olid juustused ja läbimärjad ja kleepuvad sellest soolaveest. Mu kaamerakott oli läbimärg. Meie kõik asjad olid vett täis. Kuid see polnud see, mis mind häiris. Vahepeal silmi avades nägin ma neid laineid... Ma pole elu sees näinud nii kõrgeid laineid. Need olid kohati majade kõrgused. Mul oli surmahirm. Paat kõikus küljelt küljele, vett lendas ja tundus, et üks laine neelab meie paadi kohe alla. Ma lihtsalt karjusin seal, et ta keeraks selle paadi ringi ja läheks tagasi või paneks meid maha esimesel ettejuhtuval saarel... See oli nii õudne! Järgmisel hetkel jättis paadimees paadimootori keset laineid seisma. Mõtlesin, et nonii nüüd on kõik, sest tulemas oli üks eriti julm laine. Õnneks jäi see paat ikkagi kuidagi vee peale püsima. Mul on sellest ka praegu veel nii raske kirjutada, sest sel hetkel oli tõesti selline tunne, et me upume täna, siin, üks päev enne koju sõitu. Mingit moodi jõudsime me siiski ujuvsillani. Paadimehe arust polnud asi vist nii hull või ma ei saanudki temast aru. Miks sa lased lapsega turistid sellise merega paadile?? Ilma vestideta?! Lapse veste paadis polnudki. Panin Aironi endale kuidagi paadis kõikudes kõhukotti ja kakerdasime Haimariga käest kinni kuidagi kaldale. Ka see kõndimine oli päris hull seal lainte peal, ma ei tea miks see paadimees ei saanud randa sõita. Istusime liivale maha. Täiesti shokis. Ma kartsin Aironi pärast, aga tema vist ei tajunudki nii väga, mis mere peal toimus. Ta lihtsalt istus vaikselt minu süles seal paadis. Üsna pea hakkas ta kohe rannas mängima ja tundis ennast hästi. Mina aga ei saanud rahu. Me olime ainukesed turistid seal saarel. Päike paistis, tuult polnud, aga meri oli nii tormine. Meie paat loksus seal kaugel silla lõpus. Hiljem saabus ka üks kiirkaater. See reaalselt lendas vahepeal õhus seal lainete vahel. Või põrkas nagu põrkepall. Kahju, et mul pole sellest ühtegi videot, sest see on viimane asi, mille peale sel hetkel mõtled. Ma ei saanud rahus seda päeva seal rannas veeta, sest ma mõtlesin õudusega kuidas me siit koju tagasi saame...

Saar ja rand oli küll imeilus, aga mis hinnaga me siia saime.. Me oleksime pidand nautima Haimari sünnipäeva ja seda ilusat saarekest.

Õnneks õhtupoole meri rahunes, ka inimesi oli juba rohkem kohale tulnud. Aeg oli asuda tagasi paadile. Panin Aironi endale taas kõhukotiga kõhule ja kõndisime paadini. Seejärel tõmbasin meile kahele ümber päästevesti ja kinnitasin selle korralikult. Kartsin hullemat, aga õnneks oli meri ikka kõvasti rahunenud ja tagasisõit oli täitsa tavaline. Kui lõpuks jalad taas Phuketil maha saime, sain ma rahus hingata. Airon oli mul kõhukotis tukkuma jäänud, seega tassisin ta hotelli tagasi. Oli paras matk. Aga mind ei seganud see. Ainus mis luges, oli see, et me oleme elus ja terved ja tagasi maa peal.

See oli siiani mu viimane paadisõit ja ilmselt viimaseks see ka jääb. Vähemalt longtail boati peale mina nii naljalt ei lähe. Või kui vähegi näen merel lained.. Veel mitu kuud hiljem ma nägin õudusunenägusid sellest päevast. Või kui telekas nägin tormist merd vms, jooksid judinad üle selja. Korralik trauma, mis ilmselt jääb pikaks ajaks. Aga eks me näe, mis meid seekord ees ootab, sest lend uus reis on meil juba ülehomme. Seekord Bangkoki suunal.