Pettumus linna kolides

Hei, uskumatu aga esimene kuu Tais ongi juba möödas. See tähendab seda, et viisavaba periood saab läbi ning on vaja kas viisat pikendada 50 euro eest inimene või siis teha visa-run ehk sõita üle piiri. Meie valisime viimase, sest lennupiletid on odavamad (30-40 eurot inimene) ning sõidame homme Malaisiasse Kuala Lumpurisse. Oleme seal 4 ööd ning peale seda lendame tagasi Taisse, Krabile. Seal oleme samuti 4 ööd ning peale seda tuleme laevaga tagasi Phuketile oma korterisse. Nii palju siis edasisest plaanist. Kirjutan nüüd natukene sellest linna kolimisest.

Miks me üldse linna kolisime? Sellepärast, et vajasime kohta, kus elada pikemat aega väiksema summa eest. Kahjuks mereäärseid kortereid palju pole ning kui on, siis päris kallid, nagu meie eelmine korter Surinil. Sinna oleks küll muidu võinud elama jääda. Minu nõudmisteks olid kööginurk ja bassein. Korteri leidsime Airbnb'st Zcape 3 Condominiumis. Korter pidi olema ühe toaga nind vee- ja elektriarved pidime broneeringu järgi ise maksma. Kohale jõudes pidime ootama peaaegu tund aega, et kontorist võtit saada, sest seal oli lõuna. Peale pikka ootamist majja sisse pääsedes ehmusime kahtlase haisu peale. Hiljem selgus, et koridorides on prügiruumid, ning pidevalt on uks lahti. No tore. Ma ei tea miks prügikastid ei võiks õues olla, nagu mujal on olnud. Väga rõve igatahes. Korterisse sisenedes tabas meid uus üllatus. Toole pole?! Ahhaa, toolid on rõdul...üleni tolmused, ämblikuvõrkude all. Rõdu on üleni tolmune. Miks? Sest otse ees ehitatakse uut maja, ehitustolm, müra ja väga kole vaade. Nii aga kus on rätikud? Rätikuid polegi. Mitte ühtegi. Kraanist vett lastes kukub kraan lihtsalt küljest ära. Korteris on kahtlane kopitushais, nagu poleks keegi seal juba ammu elanud. Põrand on ka must. Pole moppi, millega põrandat pesta. Tundub, et 12 euro eest öö ikka palju loota pole. 

Võtsin ühendust korteri omanikuga, kes ise elab kaugemal ning ta saatis oma koristaja korterit üle vaatama. Ta pakkus välja, et annab meile oma teise korteri. Läksime kortetit üle vaatama ja loomulikult sobis meile see variant paremini. Korter asub 7. korrusel ning vaade avaneb basseini ja hoovi poole. Super. Korteris on ka kaks tuba, magamistuba ja nahkdiivaniga suurtuba/köök, nagu meie eelmistes kohtades. Nii on lapsega ikka palju parem, kes läheb varem magama. Meil on kaameraga beebimonitor, millega teda jälgime, sest ta magab ju meie voodis. Ega seegi korter väga puhas polnud, kuid ma ei viitsinud isegi enam midagi väga nõuda, õnneks mingisugused rätikud toodi. Küll aga nõudsin ma mingisugust soodustust, ning omanik pakkus välja, et maksab vee- ja elektriarved ise. Ok, sobib. Kuna ma ei tea, kui palju ja millal siin viimati koristati, siis käisin kõik võimalikud pinnad, põrandad, lülitid ja puldid desinfitseeriva vahendi ja lapiga üle. Mingi aja jooksul selgus muidugi ka, miks põrand nii must on. Nimelt need vanad nahast toolid ajavad mingeid musti tükke, eriti veel alt, sest see kangas kõik on lahti ja ripub seal. Pole ime, et need toolid teises korteris rõdule olid visatud, ka meil vedeleb üks rõdul. Me üritasime neid teibiga natuke parandada, et nii palju seda puru ei kukuks, kuid s*tast saia ikka ei saa. Mingisugune hari siin on, millega põrandat pühkida. Oi kuidas ma tunnen puudust tolmuimejast! Ükspäev ostsime poest ka mopi, millega põrandat pesta. Vähemalt on olemas pesumasin, see on ikka väga tähtis hetkel. Mul oli kogunenud juba hunnik Aironi riideid, mis ootasid pesemist. Enda riideid vahepeal ju pesime pesumajas, aga tema omasid mitte, sest mul on tema asjadele eraldi pesuvahend kaasa võetud. 

Köögis ka eriti midagi pole, üks logudik pann ja väike pott, mille kaan juba eile ära lagunes. Kaks nüri nuga, kahvlit, lusikat, taldrikut, kruusi ja kaussi. Pole lõikelauda, väikseid lusikaid, salatikausse, suurt nuga, nagu meie eelmistes kohtades. On olemas kõige vajalikumad külmkapp, veekeetja ja mikrolaineahi. Ka üks vana roostetand pliit, selline, mis käib juhtmega seina. No vähemalt saab midagigi teha, aga mingit luksust nagu Surinil, siin ei ole. Voodi on mega kõva. No ikka nii ebamugaval madratsil pole ma kunagi vist maganud. Panime teki madratsi peale, et oleks natuke parem. No ega suurt vahet ei ole. Ostsin mingi lõhnava pesuvahendi ja pesin sellega üle ka voodilinad ja rätikud, sest need tundusid ka ikka pikalt seisnud olevat. Vaikselt hakkab peale sellist koristamist siin natukene hubasemaks muutuma, kuigi üldse ei anna ikka võrrelda eelmiste kohtadega, kus toad olid ilusti sisustatud. Siin on lihtsalt tühjus, pole mingeid maale ega kellasid. Lihtsalt valged seinad ja lõhkine mööbel. Loodan, et see laud millel hetkel läpakat hoian, kohe seina küljest alla ei kuku, sest pesurest juba kukkus. Natuke komöödiline nagu on, aga ajab ikka närvi ka. 

Mis me siin siis nädal aega teinud oleme? Ei hakkagi üldse eraldi iga päeva kohta kirjutama, sest nagu näha siis koristasime siin enamasti. Suhteliselt igapäev oleme kõndinud Central Festivali kaubanduskeskusesse, mis on siinsamas. Sinna sisse on umbes 700 meetrit, aga koju jõudes oleme alati kõndinud umbes 7 kilomeetrit. Kui kaks korda päevas käia siis 13 kilomeetrit. Päris jube. Eks alguses käisime rohkem ka, tahtsime näha kus mis asub ja mis siin üldse on. Toidupoest saab siit kõike, kuigi hinnad ei ole üldse odavad nagu me arvasime. Kirjutan kunagi rohkem ka hindadest. Ainukesed ligidal asuvad söögikohad ongi kaubanduskeskuses. On erinevaid restorane, McDonalds, KFC, Starbucks jne. Lisaks on ka mingid söögialad, kus on palju väikseid kohti, mis pakuvad kohalikku toitu. Rõve on see, et nägime seal lettidel pisikesi prussakaid ronimas. Söökide hinnad algavad umbes 80 thb-st, ehk natuke odavam kui rannakuurortites, kuid mitte oluliselt. Kui me Krabist tagasi tuleme, siis rendime kindlasti rolleri, et saaks käia ka mujal söömas, sest sellest keskusest hakkab juba siiber ette tulema. Proovisime ka ise süüa teha, kuid ega väga mugav ei ole kui nuga ei lõika ja ainult üks pliidiplaat on. Aironile õnneks saan mingeid juurikaid ja asju keeta, see oligi kõige olulisem köögi puhul. Ühe korra käisime jala ka Makro poes, aga see on pigem nagu suur ladu. Ei märgand, et hinnad oluliselt odavamad oleksid. Väga mugav on Grabi'ga süüa tellida, sest toomistasu on ainult 1 thb. Esimene päev tellisimegi kohe McDonaldsist süüa, sest polnud aega ega viitsimist kuskile minna.

Ühel päeval käisime jala Naka Night Marketil ka, seal oleme me ühe korra käinud, kui esimene kord Taisse tulime. No eks see kõndimine oli ikka omaette ekstreemsus. Siin linnas on 3 sõidurida, ehk siis  kokku 6. Kõnniteid pole või kui on, siis on kõrged äärekivid ja enamasti on igalpool mingi takistus, kust mööda ei saa ning tuleb ikka autoteele minna. Ja nii siis kõnnidki, 2 km mööda autoteed, kus sõidab vastu koguaeg miljon rollerit ja autot. Liiklus on siin tihe, kuid osatakse ikkagi arvestada teistega, mitte nagu meil Eestis. Üle tee on muidugi võimatu saada, ma arvan, et me ootasime mingi 10 minutit, enne kui jooksime kuskilt vahelt läbi. Ülekäiguradasid on mõni üksik seal suure keskuse juures, aga seal peab ka ikka ootama, millal kedagi ei tule, mida ei juhtu muidugi kunagi. Aga lõpuks ikka kuidagi kohale jõuab. Ööturgudel on nii hea süüa, värske toit, head odavad väiksed snäkid. Saab proovida erinevaid asju. Mulle nii meeldib. Ostsime kaasa ka puuvilju. Aa ja ühe rätiku ostsime ka, mida basseini ääres kasutada. Kaupa on seal meeletult. Igasugu riideid ja suveniire ning kujusid. Ühesõnaga palju träni, mida vaja ei lähe. Vaatasin, et asjadele on hakanud hinnad peale tekkima, kunagi oli küll täielik kauplemine. Mõnesmõttes on mugavam, et teab enamvähem mis hinnaklassi mingi asi üldse jääda võib. Alla kaubelda saab ju ikka. 

Käisime ka taksoga Chillva Marketil, mis on siit natukene kaugemal. See oli suhteliselt pisike turg, kus asju väga palju polnud aga süüa sai küll odavalt ja palju. Peale seda käisime ka suures Tesco poes, see oli hiiglaslik nagu meie Prisma. Beebitoitu aga seal ma jällegi üldse ei näinud. Ostsime mähkmeid ja sõitsime taksoga koju tagasi.

Teisipäeval oli Aironil 10. kuu sünnipäev. Ostsime eelmisel päeval keskusest tordi. Tort maksis 300 thb ehk 9 eurot.  Sellel päeval otsustasime, et sõidame taksoga Karoni randa. Rannas on ikka nii mõnus! Aironile ka väga meeldis. Enam ta liiva ei pelga. Käputas seal juba hoogsasti ringi ja oli väga rahul. Olime Karonis terve päeva. Õhtul käisime veel Night Marketil söömas. Airon magas kärus mõnusat und. Hiljem sõitsime taksoga koju tagasi. See käimine kokku läks muidugi palju maksma, kokku umbes 40 eurot. Aga ei näinud mõtet ka praegu rollerit/autot rentida, sest siin ligidal pole ka rendikohti. Aga rendime kindlasti, kui jälle tagasi oleme. Me plaanime ikkagi terve Phuketi lõpuks läbi sõita. 

Hetkel on päris kõva äike. Müristab ja välgutab ikka korralikult. Loodan, et homme hommikul on jälle ilus, sest juba 5:30 tuleb meile takso järgi. Tegelikult on üldse ime, et ilmad viimastel päevadel nii head on olnud, sest Phuketi uudistes anti hoiatus tugevate tuulte ja vihmade kohta juba mitu päeva tagasi. Ainult eile ja täna tulid tumedad pilved ja siis kohe ka tugev tuul ja vihm, mis möödus väga kiiresti. Õnneks jõudsime täpselt basseini äärest tuppa. Enamasti on ikkagi päeval ilus ja kui sajab siis öösel, aga seda ei pane tähelegi. 

Aga nüüd puhkama, sest homme tuleb raske päev. Palju asju me kaasa ei võta, see tähendab seda, et ka arvuti jääb maha ja uuesti kirjutan meie seiklustest alles tagasi jõudes. 

Päikest!

Nädal Surin Beachil

Hei, meie nädalake Surinis on nüüd juba kahjuks läbi saanud. See aeg läks kuidagi eriti kiiresti, oleks tahtnud sinna kauemaks jääda. Esimesel päeval tutvusime uue ümbruskonnaga ja viisime pesu pesema. Kaks kotti pesu läks maksma umbes 5 eurot, mis tundub küllaltki kallis. Õhtul jalutasime randa. Surin Beach on tõesti väga ilus. Seal on palju kookospalme, mis annavad hea päikesevarju. Vesi on väga puhas ja sinine ning liiv pehme ja valge.  Ranna ääres on palju söögikohti, pannkoogiputkasid, massaažikohti, mõned rannariiete- ja mänguasjade poekesed. Käisime ühes kohas söömas, No name restaurant'is, söök suhteliselt kallis ja väike. Nuudlid 120 ja 150 thb ehk 4 eurot ja rohkem. Hoopis erinevad kui pildil ning ei maitsenud väga hästi. Õlle hind 50 thb ehk 1,50. Pannkoogi hinnad putkades 50 thb ehk 1,50. Sama hind ka puuvilja shake'idel ja grillputkades kanadel. 

Meie 6th Avenue korterist randa oli umbes 1 km, tee ääres oli ka kõnnitee, kuid suhteliselt võssa kasvanud, seega kõndisime siiski tee ääres. Päikeseloojangul käisime meie kortermaja katusebasseinis ujumas. See infinity pool on ikka mega äge. Peale ujumist läksime välja sööma kõige lähimasse kohta Bar-Ku-Ni. Hinnad olid seal uskumatult soodsad. Enamus nuudliroad olid 65 thb ehk alla 2 euro. Burger rebitud sealiha ja friikatega oli 99 thb ehk alla 3 euro. Pitsa kahele 260 thb ehk alla 8 euro. Osad söögid olid ka kallimad kui 65 thb, kuid mitte väga kallid, umbes 100-130 thb. Seal oli ka Ikea söögitool, seega oli meil palju mugavam süüa. Kogu nädala jooksul käisime seal vist 3 korda, toit oli väga normaalne ja teenindajad toredad.

Järgmise päeva hommikul käisime Familymart'ist hommikusööki ostmas ja otsustasime kõndida Bang Tao ranna poole. See oli halvim otsus üldse. Tee oli väga mägine ja küllaltki pikk. Rand oli väga kole. Vesi täiesti läbipaistmatu ja liiv sodine ja kõva. Kuna meile seal üldse ei meeldinud, siis kõndisime selle kuumaga tagasi Surini randa, mis on Bang Tao'ga võrreldes nagu öö ja päev. Teel randa nägime ka hobust. Surini ja Bang Tao kandis on võimalik ka ratsutada. Lebotasime rannas, lõunal olime jälle kodus ja õhtul läksime uuesti randa päikeseloojangut vaatama. Sellel päeval kõndisime kokku üle 11 km, 30 kraadise kuumusega ja lauspäikesega mööda mägesid. Õhtul otsustasime, et aitab jamast, on vaja rollerit. 

Pühapäeva hommikul käisin päikesetõusul ujumas ja peale seda tõi Haimar rolleri ja sõitsime kohe Laem Sing Viewpointi. Sealt avaneb vaade eelnevalt nimetatud rannale, kuhu kahjuks enam ligi ei pääse, kuna maa on ära ostetud. Surini rannast on sinna võimalik paadiga siiski sõita, samuti üle kivide ronides. Meie seda tegema ei hakanud ning läksime lihtsalt Surini randa. Kahjuks vette minnes tabas meid ebameeldiv üllatus. Vesi oli täis mingeid läbipaistvaid tukslevaid ussikesi. Enamus inimesi ujuma ei läinud. Ma ei tea mis elukad need on või kust nad tulid, aga meie ei hakanud  vette minema. Sõitisme hoopis rolleriga Banana Beachile, mis on meie pikim sõit üldse. Sinna oli umbes 17 km. Tee oli väga mägine ja kurviline, eriti lõpus. Randa kohale jõudes tabas meid uus üllatus (vähene eeltöö). Randa ei lähe treppi, alla saab mööda mudast ülijärsku mäge, kus on köied abiks ronimisel. Kuna me juba seal olime, siis kõhukotiga me alla ka ronisime. Tegelikult polnudki väga hull, ainult mõni koht oli järsem. Tee oli väga lühike. Eelmine aasta Freedom Beachile minnes oli tee ikka kordades pikem ning suht sarnane. Rannas oli uskumatult palju inimesi, samuti polnud seal midagi väga erilist vaadata. Rannas oli üks restoran, kus söök oli 100 thb ehk 3 eurot ja suht rõve, tellisin sealihaga nuudlid, kuid toodi krevettidega, seejärel vahetati ringi, kuid ega midagi head seal polnud. Lapsele sain osta ühe banaani 10 thb eest ehk 30 senti. Tegelikult ongi enamus randade juures asuvatest söögikohtadest suhteliselt kallid ja mitte üldse head. Vähemalt meie oleme sattunud selliste otsa. Õhtul puhkasime jälle oma basseini ääres ja mõtlesime välja plaani järgmiseks päevaks. 

Esmaspäeval sõitsime kohe hommikul Bang Taos asuvasse Laguna randa. See on tegelikult sama rand, mis Bang Tao randki, kuid palju ilusam. Ei teagi kuidas see võimalik on, et pool randa on hoopis teistsugune. Koht ise oli ka väga mõnus ja rahulik. Inimesi oli väga vähe ja sai nautida rahu ja vaikust. Selles kandis on pigem kallimad hotellid ja villad. Samuti on ranna ääres paar söögikohta, kus hinnad jäävad ikka üle 200 thb ehk üle 6 euro. Meie võtsime ühes rannaäärses söögikohas supid Tom Yum ja Tom Kha, ühe supi hind 180 thb. Pakuti ka lapsetooli, tundus väga super. Hakkasin söögitooli natukene paremini sättima, kui järsku käis mingi mats ja palmi otsast kukkus alla madu. JAH, MADU?!? No selline peenike, umbes meetrine, roheline. Kust ta tuli ja miks, ma ei tea. Teenindaja, kes meie laua juurest just lahkumas oli, ei näinudki seda kohe, vaid alles siis kui karjusime. Ta keeras selja ja madu oli tema jalgade juures. Seejärel jooksid kõik töölised sinna kokku ja madu pani kiiruga minema. Ma ei näinud, kas ta läks puu otsa tagasi või mitte, sest ma jooksin väheke kaugemale. Haimar istus Aironiga terve aja rahulikult lauas. Seejärel liigutasin söögitooli rohkem varju alla ja jäime suppe ootama. Söök maitses õnneks hästi. Peale lõunat sõitsime koju tagasi, et minna õhtul Bang Tao Night Marketile. Enne seda sõitsime läbi ka Villa Marketist, mis asub Boat Avenuel. Eriti poode seal ei olnud. Selles Villa Marketis oli isegi suurem valik beebitoitu kui linna omas. Night Marketil olid hinnad odavamad kui Karonis, see sama krõbekana mis Karonis oli 20 thb oli Bang Taos 10 thb. Proovisime ka sushit, kuid see polnud üldse hea, samuti oli wasabi mingi väga kange nagu piiritus. Rulljäätis oli väga hea ja maksis 69 thb ehk 2 eurot. Sõõrikud samuti väga maitsvad ja ühe hind 10 thb ehk 30 senti. Vahvel oli ka 10 thb, kuid see ei olnud hea, külm ja nätske. Õhtuks olid küll kõik kohad juba rolleriga sõitmisest kanged ning otsustasime rolleri ära viia ja järgmisel päeval ainult puhata. 

Seega teisipäev mööduski basseini ääres ja õhtul rannas lebotades, õnneks olid veest kadunud ka imelikud elukad. Surini rannas on ikka nii mõnus palmide all istuda. Pole mingeid sipelgaid ega midagi, kuigi kaupmehed muutusid küll lõpuks tüütuks. Nai Harnis näiteks neid nii palju ei olnud või vähemalt kõndisid mööda kui sa ei vaadanud neile otsa. Ühel õhtul käisin ka massažis. 1h Tai massaži maksis 300 thb ehk 9 eurot. 

Kolmapäeval võtsime ka rahulikult, olime rannas. Ilm oli väga kuum. Lõunal käisime söömas peatänaval Surin Chill House'is. Võtsime sealt riisi 30 thb ja erinevad lihad 150/170 thb. Värske mangomahl oli 100 thb. See koht tundus väga korralik, pakuti ka Ikea tooli lapsele. Söögid olid väga suured ja maitsvad. Söömise ajal tuli julm paduvihm, me ei viitsinud oodata millal see järgi jääb ja läksime vihmaga koju. Kusjuures terve nädala jooksul sadas iga öö natukene ja päeval oli ilus.

Enamus söögikohti, mis Surini peatänaval asuvad on päris kallid. Hinnad algasid 250-300 thb ehk 8-9 eurost. Surin pidigi olema kallis koht ja nö. Millionaire's Row. Seal pole hosteleid ega külalistemaju. Pigem kallid hotellid, villad ja uued suured kortermajad. Pole ka turgusid ega odavaid riidepoode. Poed on klaasustega väiksed butiigid, kus juba hinnasildid asjadel küljes. Ainus turuosa ongi rannaääres. Bang Taos on rohkem valikut, seal leidub ka odavamaid ööbimiskohti. Linnaosa on päris suur, kus on McDonalds, Villa Market jne. Samas kindlasti on vaja rollerit, kuna rannajoon on pikk ja linnaosa on rannast eemal. 

Neljapäeva hommikul pakkisime viimased asjad kokku ja kolisime oma linnakorterisse. Kahjuks õnnestus saada mul kusagilt mingi toidumürgitus, kahjuks ei tea kustkohast. Loodan, et mitte Surin Chill House'ist. Õnneks kohalikes apteekides on väga head ja kiiresti toimivad ravimid, kuigi enesetunne pole siiani veel väga hea, sest väike palavik kimbutab mind ikka. Sellest linna kolimisest kirjutan veel eraldi postituse, sest see on ka väheke pikem jutt. 

Praegu aga päikest, nagu ikka!

6th avenue bassein

Hobune Surini ranna juures

Surin Beach

Laem Sing Viewpoint 

Banana Beachile sõit

Banana Beach

Tee alla

Laguna Beach

Kokkuvõte Rawaist

Hei jälle, tänasest oleme juba järgmises kohas ehk Surin Beachil, mis on Rawaist 30 km põhja pool. Majutuskoha leidsime bookingust, tegemist on 6th Avenue kortermajaga. Meie korter asub 7. korrusel, siin on kaks tuba, majas on ka katusebassein, jõusaal ja restoran. Öö hind on umbes 50 eurot ja see sisaldab wifit ja vett. Elektritasu tuleb eraldi juurde maksta, mingi osa on juba hinna sees. Korter tundub väga ilus ja korralik. Rawai korterist oligi ausaltöeldes juba siiber ees, sest päris paljud asjad hakkasid lõpuks ikkagi häirima. Aken oli vaid magamistoas, tuppa kostus liftimüra, rõdult ja koridorist tungis sisse hunnikuga sääski. Viimased päevad me toas muud ei teinudki, kui ainult tapsime neid. Lõpuks avastasime, et lihtsam on tolmuimejaga püüda. Airon magas öösel sääsetõrjega ja meie olime lihtsalt üleni ära söödud. Seega hetkel tundub siin korteris küll väga mõnus, nagu oleks linna sattunud. Loodan, et siin sääski ei ole. 

Teisipäeval käisime uuesti Karonis ööturul ja sinna saime kohale bussiga, mis hilines umbes 8 minutit ning käru pidime vedama ikka keskmisest uksest trepist üles. Airon magas bussis kärus. Kui kohale jõudsime, käisime rannas ning ta sai rahus edasi magada. Peale seda suundusime templi juurde. Ööturul sai väga odavalt süüa. Krõbekana maksis 20 thb ehk 60 senti ja see polnud mingi pisike kanatükike. Aironile ostsin ühe valge hästi mõnusast õhukesest riidest pluusi, mis on siin põhiline riietus turistidel. Tagasi Rawaile saime ka bussiga, kuigi buss kellaaegadest siin küll kinni ei pea. Tuli vist 20 minutit varem seekord. Napilt jõudsime peale. Käruga oli Karonis väga mugav käia, bussis oli natuke keeruline, kuid saime hakkama. Tagasi sõites magas ta mul kõhukotis ning käru oli kokkupanduna pagasialusel. 

Viimased päevad mis me Rawail olime, käisime saartel. Üleeile käisime Coral Islandil, sõit sinna-tagasi maksis 1500 thb ehk umbes 45 eurot, mis on ajuvabalt kallis. Saar iseenesest on väga ilus. Liiv on valge ja pehme nagu jahu, leidub palju väikseid korallitükke ja karpe. Vesi on väga sinine ja läbipaistev. Natukene turiste oli, kuid mitte segavalt palju. Me leidsime vaiksema nurgakese ranna lõpus. Saarel on ka restorane. Airon katsus natuke ka liiva, kuid talle ei meeldinud. Üldiselt oli väga mõnus päev. Soovitan sinna saarele sõita küll.

Eile käisime Buddha saarel, kuna üks mees meie kortermajast käib seal mitu korda nädalas, siis läksime lihtsalt kaasa. Saar on väga tühi, turiste seal ei käi. Saarel on templid, mõni kohalik budist ja palju koeri ja kutsikaid. Nägime ka kukkesid. Ujumiseks pole see rand hea, kuna liiv on väga vajuv ja  leidub palju korallitükke. Samuti oli rannas palju krabisid, keda mujal eriti näinud pole. Käisime vaatasime templid ja Buddha kujud üle ja sõitsime tagasi. Õhtul pakkisime kõik asjad kokku ja ootasime järgmist päeva.

Coral Islandi liiv

väike uinak 

Sinine vesi ja valge liiv - Paradiis

Longtail boatiga saartele

Krabi Buddha saarel 

Buddha kuju

Rahulik ja looduslik saar

Mõtlesin, et panen kirja mõned asjad Rawai kohta ka üleüldiselt.

Kindlasti ei ütleks ma Rawai kohta odav, sest söögikohad olid ikka oodatumast kallimad ja ega kortergi odav polnud. Samuti pole seal korralikku ujumisranda. Ja nagu ma juba varasemalt ka kirjutasin siis on väga vähe valikut. Ostelda pole kuskil ja väikseid söögiputkasi peaaegu, et polegi. Baare on paar tükki. Restorane on küll palju, kuid odavamate söökide hinnad algavad umbes 150 thb ehk 4-5 eurot, kuid enamasti jäi ühe söögi hind ikkagi 200 thb kanti ehk 6 euro kanti, mis Tais ei ole kindlasti odav. Jookide ehk fresh fruit shake'ide hinnad jäid umbes 2-4 euro vahele, olenevalt siis kohast, väike õlu oli umbes 3 eurot. Hindasid mõjutab kindlasti ka halb kurss, mis hetkel on 1 eur 33 thb. Eelmine aasta oli 1 eur 38 thb. Uuesti Rawaile ma ei läheks, Nai Harni aga küll, nagu me algul ka plaanisime, kuid siis sattusime kuidagi Rawai otsa, ei mäletagi miks, võibolla selle Title Condo pärast, mis tundus nii ahvatlev. Kui Rawaile satute, siis rentige kindlasti roller ja sõitke enamasti Nai Harni. Ma nii kahetsen, et me ei rentinud seda kohe alguses ja sõitsime taksoga nt. Promthep Cape'ile, mis on ju nii lähedal. Ühesõnaga raiskasime lihtsalt raha. Aga elu õpetab, teine kord targemad. Saartel soovitan ka käia, sest seal on ikka kordades ilusam kui mujal, kuigi hind on ikka väga kallis. 

Kohad kus ma soovitan Rawail/Nai Harnis süüa:

• Rawai View Cafe & Bar (siiani oli seal parim toit üldse, kuigi hinnad olid suhteliselt kõrged. Kahjuks jõudsime sinna vaid korra, sest järgmistel kordadel kui minna tahtsime, olid nad suletud ja uue aja järgi avavad alles kella 14.00, üks restoran, mis asub sellest eespool on ka täitsa okei) 
• Macaw Cafe (suhteliselt kallis, kuid hea mõnus Euroopalik koht)
• WeCafe (Euroopalik suhteliselt normaalsete hindadega koht Rawai mõistes, väga head fruit shake'id)
• Jao Jong seafood (odava väljanägemisega hea kohalik söögikoht otse mere ääres)
• Nong Pim (mere ääres, söök oli hea, aga teenindaja oli kole kuri mutt)
• Fighters Gym'i kõrval asuv ööturu sarnane söögikoht (odav ja värske grill)
• Cheap Ass Nai Harnis (hea ja odav) 

Kohad, kus ei soovita käia:

• Paradise Bar (söök toores)
• Salaloy seafood (oli Rawai söögikohtade top 10 seas, kuid söök tellitust hoopis erinev ning teenindus alla igasuguse arvestuse, samuti inglisekeelest arusaamine 0) 
• Nai Harni ranna ääres oli ka üks koht päris kahtlane, kus toodi ka hoopis teised asjad, kui need mis tellitud said, kuid nime kahjuks ei mäleta ega google mapsist ei leia

Hetkel vist kõik, oleme nüüd nädalakese Surinil ja siis kirjutan jälle, kuidas meile siin meeldis. 

Päikest!

Rolleriga mööda Rawaid

Hei, järgmine nädal on jälle kiiresti mööda läinud. Ei kujuta ettegi, kui puhkus kestaks vaid kaks nädalat. Selline tunne, et selle aja jooksul ei jõuagi midagi näha ega teha. 

Aga räägin siis alustuseks natuke eelmisest teisipäevast, kui käisime Karonis. Rawailt sõidab sinna Phuket Smartbus, õigemini sõidab see kuni lennujaamani ja tagasi. Ühe inimese pilet maksab 170thb ehk umbes 5 eurot. Läksimegi siis selle bussiga, peatus on meil siin samas korteri juures. Sõit sinna oli päris õudne, sest mäed on ikka mega kõrged ja järsud. Airon magas kõhukotis õndsat und. Karonisse sõitsime umbes pool tundi. Kohale jõudes käisime rannas ujumas, kuigi lained olid jälle mega suured. Eelmine aasta Karonis käies oli vesi suhteliselt tasane ja rahulik. Liiv Karonis on muidugi üle kõige, nii pehme ja krudisev. Aironit ei hakanudki seal merre vedama, sest lained ikkagi hirmutavad teda. Pärast ujumist käisime läbi Bazaarilt, ostsime mõned asjad ja käisime seal samas kõrval söömas. Kahetsesin, et käru ei võtnud, kuna seal oli päris lai kõnnitee ja kõik kõndisid kärudega. Kotiga oli ikka väga palav. Kella kuuest avati templi juures ööturg, seega suundusime sinna. Vaatasime natuke ringi ning ostsime veel paar asja ja hakkasime tagasi bussipeatusesse kõndima. Sealt juurest ostsime veel rulljäätist ja puuvilju. Mangod, mangosteenid ja banaanid on siin väga maitsvad. Draakonivili mulle ei meeldi, me ostsime selle, mis on seest roosa. See maitses natuke nagu peet. Ootasime bussi mõnda aega. Juba oli 5 minutit ajast möödaski, kuid bussi ikka ei tulnud. Kodulehelt oli näha, et buss polnud veel Patongist minemagi saanud. Airon oli juba nii väsinud ning ei tahtnud kotis magama jääda. Võtsime Grabiga takso. Sõit koju läks maksma 500 thb ehk umbes 15 eurot. Airon magas terve tee ilusti süles ja magas edasi ka koju jõudes. See õhtu oli talle päris väsitav. 

Kolmapäeval puhkasime lihtsalt basseini ääres, käisime siin ligidal söömas ja mõtlesime, et peaks ikka rolleri rentima, kuna taksoga on ikka liiga kallis sõita. Mõeldud, tehtud. Haimar läks rentis rolleri ja tegi esimesi prooviringe. Meie Aironiga magasime toas. Roller maksab umbes 6-7 eurot päev. Kütust tuleb ise osta, kuid see on ka odav.

Järgmisel päeval proovisime hoovis mõned ringid koos sõita. Airon oli Haimaril kõhukotis. Appi, kui jube see tundus. Alguses oli selline tunne, et ma kohe lendan sealt maha. Kuid õnneks harjusime kiiresti. Lõunal läksime võtsime rendikohast mulle kiivri. Ka lastele on kiivrid olemas, kuigi suhteliselt suured. Õnneks parem kui mitte midagi. Sõitsime Ya Nui randa. Enam polnud üldse nii hirmus. Muidugi me sõidame ka vaikselt. Ujusime natukene ja sõitsime koju tagasi. Airon oli jälle nii väsinud, et jäi juba sõites magama, ega ärganud ka kotist välja tõstes. Õhtul jalutasime natuke Rawail ringi. Käisime sadamas ja kalaturul. Seal haises küll rõvedalt. Üldiselt on siin Rawail juba igavaks kiskunud. Söögikohad on suhteliselt kallid. Pole väikseid grill-, pannkoogi-, ega jäätiseputkasid, kust saaks odavalt häid asju. Nai Harnis on neid ranna juures küll. Igaljuhul soovitan Rawail olles käia enamasti Nai Harnis söömas. Samuti pole siin riidepoode ja turge, kust midagi osta. Kalaturu juures mõni üksik oli. Nai Harni on muidugi jala suhteliselt pikk ja tüütu tee, seega soovitan igaljuhul rolleri rentida. Liiklus on siin rahulik. 

Reede hommikul sõitsime otse Nai Harni randa. Airon jäi jälle magama ning magas rannas edasi. Laenutasime lamamistoolid päiksevarjuga 200 thb ehk umbes 6 euro eest. Seal oli tal päris hea edasi tududa. Käisime ise vaheldumisi ujumas, kui seda ujumiseks nimetada saab, sest lained on siin igapäevaga aina suuremad. Kui Airon ärkas lasime tal ka natuke meres sulistada, no ta ikka pelgab natuke. Vaatasime, et taevas kisub kuidagi tumedaks ja panime igaksjuhuks kodu poole minema. Käisime siin ligidal Macaw cafe's söömas. Tellisime burksid. Väga maitsvad olid, eriti need friikartulid. Poole söömise aeg tuli tugev tuul ning vihm. Hakkas müristama. Hea, et istusime sees. Tundus, et vihm ei jäägi järgi. Istusime mängunurgas. Selles mõttes parim söögikoht üldse siin., et lapsel on ka midagi teha. Lõputult ei saanud ootama jääda ja ükshetk tõmmasime kärule vihmakile peale ja läksime minema. Tänavad kohati uputasid ning me tassisime käru kõnniteest alla, sest muidu oleks pakikorv vee all olnud. Sellest muidugi väga abi polnud, sest vihm oli nii tugev, et pakikorv oli tuppa jõudes ikka vett täis. 

Laupäeva hommikul sõitsime rolleriga Windmill Viewpointi. Sealt avaneb vaade Ya Nui rannale ja Nai Harni rannale. Alguses tundus mägedes rolleriga sõit väga õudne, nagu vajuks sujuvalt alla sealt tagant, aga kõigega harjub kiiresti. Sealt edasi sõitsime Nai Harni templi juurde, ostsime jäätist ja käisime ujumas. Peale seda sõitsime koju tagasi. Tahtsime minna Rawai View Cafe & Bar'i sööma, mis oli ülihea koht, kuid kahjuks avati see tol päeval alles kell 2. Kuna me läksime käruga ja kõht oli juba tühi, ei hakanud me tagasi ka kõndima ning läksime viimasesse kohta ehk Paradise Bar'i. See oli kõige halvem otsus üldse. Söök seal oli päris rõve, riis ja juurviljad olid toored. Polegi siin kuskil veel nii halba sööki saanud. Ei soovita sinna minna. Õhtul sõitsime uuesti Nai Harni. Keset Nai Harni järve on saareke ja seal oli mingisugune turg. Võtsime sealt erinevaid sööke ja jooke. Hinnad on sellises kohas väga odavad. Õhtul oli võrratu päikeseloojang. 

Pühapäeval puhkasime esimese osa päevast niisama, sest sadas jälle vihma. Õhtupoole sõitsime Ao Sane randa. Tee oli suhteliselt mägine, liivane ja auklik. Rand oli väga kivine. Palju sääski ja sipelgaid. Midagi seal teha polnud. Läksime tagasi Nai Harni, kuna see oli seal samas. Ilm oli mõnusalt pilvine ja lained polnud ka enam hiiglaslikud. Airon sai lõpuks rahus meres ujuda. Nüüd talle küll meeldis. Õhtusöögi isadepäeva puhul tegime siinsamas WeCafes. Hinnad on suhteliselt mõistlikud ja söök hea. Samuti on seal väga head värsked fruitshake'd. 

Esmaspäeval ehk siis eile läksime jälle hommikul Nai Harni randa, rentisime jälle toolid ja mõnulesime niisama. Lained olid meeletult suured. Ma pole kunagi nii suuri laineid näinud kui eile. Ma ei julgenud vette minnagi, sest see vaatepilt oli ikka väga hirmus. Ma ei tea kuidas osad inimesed seal taga kaugel ujuvad, sest lained on üle 2 meetri. Kohati lõid kaks lainet omavahel kokku ja käis ikka korralik pauk. Nagu tormine meri, kuid ilus ilm. Tuult polnud peaaegu üldse. Me ei saanud kaua rannas olla, sest oli väga palav ja Airon ei saanud seal varju all kaua magada. Käisime Nai Harnis Supercheapis ja Tescos, et leida püreesid, kuid seal polnud üldse ühtegi pakki müügil. Tulime koju tagasi ja läksime hiljem Rawai Supercheapi, kus ma teadsin, et midagi müüdi. Kuigi valik oli ikka nii väike. Kaks püreed alates 1. aastast, ja kaks alates 6. kuust. Seal poes on kitsas, palju rahvast ja pikad järjekorrad. Hinnad on muidugi odavad. Üks püreepakk maksis 45 thb ehk umbes 1,40 eurot. Sealt edasi sõitsime sõitsime linna poole Villa Marketisse. Liiklus linnas on ikka päris õudne. Siin Rawail ja Nai Harnis pole rolleriga midagi hullu sõita. Linnas ootasime vist mingi 8 minutit vahepeal, et keerata kõrvalteele. Lihtsalt võimatu. Lõpuks ei jäägi muud üle, kui lihtsalt ette sõita, sest sa võidki sinna ootama jääda. Liiklus ei lõppe kunagi. Õnneks Villa Marketis oli kaubavalik väga suur. Püreesid oli igasuguseid. Peachy, Heinz, Ellas Kitchen. Muidugi hinnad on kallid, kuid vähemalt on midagi osta. Nüüd te kindlasti mõtlete, et miks ma ei anna talle niisama puuvilju. Jep, see mul plaanis oligi. Airon aga on otsustanud, et tema ei võta värsket mangot suu sissegi, õnneks banaani kuidagi juba sööb. Oleks ma seda teanud, oleksin ma Eestist puuvilja püreed ka kaasa vedanud, nagu ma lihaga võtsin. Hinnad seal olid umbes 56-65 thb ehk siis 2 euro kanti üks pakk. Ostsime kohe hunnikuga ja meil läks vist umbes 40 eurot söökide peale. No mis teha...

Täna pidime rolleri tagasi viima. Proovisin ka ise hoovis natuke sõita, kuid midagi sellest välja ei tulnud. Ma ei tea kuidas nad kõik sellega hakkama saavad, mul on küll selline tunne, et kohe kukun ümber. 😄 Täna lebotame basseini ääres ja lähme õhtul jälle Karonisse. Loodame, et seekord saame bussiga tagasi ka, et see ei hiline jälle tund aega. Muidu läheb sõit jälle kalliks. Homme plaanime minna saarele. Reedel sõidame juba Surin Beachile. Aeg lendab kiirelt, eks peagi jälle kirjutan.

Karon Beach

Karoni ööturule minek

Jalutuskäik mööda Rawai beachi 

Ja nii me sõidamegi

Windmill Viewpoint

Nai Harni järve juures turul

Loojang Nai Harnis

Isadepäev WeCafes

Lained suuremad kui mina

Valik Supercheapis

Valik Villa Marketis 

Meie külmkapp

Päikest!

Esimene nädal Rawail

Hei! Juba homme saab nädal sellest, kui Taisse kohale jõudsime. Mõtlesin, et panen kirja esimese nädala muljed ja ka üldise info sellest, kus me siin elame ja mida teeme. 

Meie esimeseks sihtkohaks on Rawai. See sai valitud sellepärast, et tahtsime tulla täitsa Lõuna-Phuketile. Esimene plaan oli tegelikult Nai Harn ning alguses isegi broneerisime sinna ühe koha, kuid plaanid muutusid ja kuna aeg läks pikemaks, otsisime midagi odavamat, kus oleks ka köök. Kuna Nai Harnis me midagi sobivat ei leidnud, siis hakkasime vaatama Rawai kanti, sest siit Nai Harni randa on umbes 3,6 km, ehk hea tahtmisega saab ka jala mindud, kuigi kõnniteid pole ning tee on suhteliselt mägine. Alles Nai Harni järve juurde jõudes hakkab korralik kõnnitee. 

Rawail ööbimiskoha leidsime Airbnb'st. Tegemist on korterelamu kompleksiga, millel nimeks The Title Condominium. See koosneb mitmetest väikestest kortermajadest ja basseinidest. Meie majutuse öö jääb umbes 30 euro kanti ning see sisaldab ka juba vee- ja elektrimakse. Korteris on magamistuba väikese terassiga, ühendatud köök ja suurtuba ning vannituba.  Seega ruumi on piisavalt. Kuna korter asub esimesel korrusel ning õueala on suhteliselt roheline ja niiske, siis kahjuks on ka palju sääski, kes tungivad igal võimalusel tuppa. Me oleme juba päris punnilised sääskedest, Aironit nad veel eriti õnneks kiusanud ei ole. 

Ajavahega harjumine võttis aega umbes 2 päeva. kuid pigem oli see väsimus ning peagi ei saanudki eriti aru, et Eestis on üldse teine aeg. Aironil jäi päevakava suht samaks, hoolimata ajavahest. Ärkab 7-8 ja läheb magama 8-9 nagu koduski. Päevauned teeb enamasti kärus või kõhukotis. Esimesed päevad ainult magas toas koos meiega, kuna olime ise nii väsinud lennust. 

Esimesed päevad võtsime suhteliselt rahulikult. Puhkasime basseini ääres, ujusime, käisime ligidal poes süüa ostmas ja käisime väljas söömas. Natuke jalutasime ka ringi, et näha kus me oleme. Otseselt ujumisranda siin Rawail ei ole. Rand on küll meil üle tee ja ujuda saab ka, aga enamasti on see sadamarand, kus on paadid, mis sõidavad saartele. Samuti on tõus ja mõõn päris tugev, seega pidevalt polegi üldse vett. 

Juba teisel päeval saime tunda troopilist vihma. See oli nii mõnus! Esimene päev oli väga palav ja umbne. Seejärel see vihmane ilm tundus ideaalne. Vihm ei olnud ka tugev ja vahepeal piilus ka päike. Jalutasime kõhukotiga ringi. 

Ükspäev jalutasime Ya Nui randa. See on meie korterist umbes 2,2 km kaugusel. Tee sinna oli suhteliselt tasane ja rahulik. Nägime ka iguaani, kes ületas teed. Rand seal on suhteliselt kivine ning ujuda oli halb, kuna lained olid ka tugevad. Aironile eriti ei meeldinud, tundub, et ta kardab laineid. Basseinis aga armastab ta väga sulistada. Väga kaua me seal ei olnudki, tagasi kõndides saime jälle vihma. Õnneks käru on meil ikka ideaalne, peab isegi tugevat vihma ilma vihmakileta kinni. Korralik telk! Õhtul sõitsime me linna Babycare poodi söögitooli ostma, sest selleks ajaks olin ma juba nii tüdinenud sellest süles söötmisest. Takso võtsime Grab äpist, mis on kõige mugavam asi üldse siin Aasias liikumiseks. Valid koha kuhu minna soovid ja takso on mõne minutiga kohal, samuti näitab kohe ka hinda. Babycare poes oli väga palju kaupa. Söögitooli leidsime samasuguse nagu Ikea Antilop, ainult Hiinas järgi tehtud. Imelik oli see, et hind oli kõrgem kui orginaal toolil, ehk umbes 30 eurot. Aga kuna midagi odavamat polnud, siis pidime selle võtma. Reisivoodeid oli ka müügil, kuid meil selleks ikkagi vajadust ei ole. Aga üldiselt müüdi seal kõike. Riideid, mänguasju, mähkmeid, ka Huggies little swimmers mähkmeid. Kõiki hügieenitarbeid (Pesuvahendid, hambaharjad, lutid, lutipudelid, rinnapumbad jne..) Samuti olid müügil ka väiksemad kergkärud, nt. järgi tehtud Yoyo. Püreesid müüdi seal ka. Tegemist on Peachy firmaga. Ostsime mõned prooviks. Kuid valik ei ole suur. Seal poes oli valikus umbes 10 erinevat tuubi. Enamus magusad. Üks oli lõhega. Krabasime sealt erinevaid ning kodus alles selgus, et osad on alles alates 1. aastast. Peale seda käisime ka suures Tesco Lotus poes ning seal oli püreede valik veel väiksem. 2 Peachyt ja 2 Heinzi oma, kõik ilma lihata. Uskumatu! 

Järgmisel päeval sõitsime jälle Grabiga Promthep Cape'ile. Sinna polnud pikk maa, kuid jala ei tahtnud minna, sest käruga poleks seal midagi teha olnud. Aa, ja kui me teeme siin väikeseid sõite, siis kõhukotiga, mitte turvahälliga, sest seda ju poodidesse ja matkale kaasa nagunii ei vea. Promthep Cape'il käisime viewpointis, seal oli hästi palju turiste, eriti hiinlasi. Alguses mõtlesin, et saan sealt kõhukotiga lõppu välja kõndida, kuid ma ei saanudki lõpuks aru, kustkohast need inimesed sinna üldse läksid, sest sealt ei läinudki nagu mingit teed, järsku oli lihtsalt kuristik. Ilmselgelt me ei läinud sinna. Tegime mõned pildid ja jalutasime ringi, peagi Airon juba tudus mõnusalt kotis. Ilm oli pilves ja väga tuuline. Seega oli õhk päris mõnus. Võtsime välibaaris minu lemmikuid värsketest puuviljadest tehtud jääjooke. Mmmm, kui head need siin on! Õhtul käisime siin Rawail käruga jalutamas ning leidsime ühe hea söögikoha. Rawai view cafe' & bar. Soovitan seal kindlasti süüa, väga ilus koht ja head söögid. Hinnad on natuke kallimad kui odavamates kohtades, kuid ei midagi ulmelist. Meil läks seal koos jookidega umbes 20 eurot. 

Pühapäeval käisimegi siis Nai Harnis rannas. Minnes oli ilm ilus ning väga palav. Päris väsitav oli kõndida, kuid saime hakkama! Kohale jõudes olid lained mega suured. Leidsime ühe varjulise koha puude all. Koguaeg mõtlesin, et ma ei kujuta ette ka, kui ma oleks mingi muu käruga tulnud. Indie oli ikka parim valik. Airon magas mõnusalt lõunaund ja meie käisime kuidagi ujumas, lootes, et kohe ära ei upu. Ma pole nii suuri laineid veel kunagi näinud. Saime rannas olla vast mingi tunnikese või rohkem, kui vaikselt ilmusid tumedad pilved, seejärel käis kõik väga kiirelt. Aina pimedamaks läks ning järsku jooksid kõik inimesed rannast minema. Paari sekundi pärast jõudis paduvihm ka meieni. Jooksime puude alla, kuid sellest polnud väga kasu. Paljas beebi süles, seisime seal. Panin talle enda kleidi peale. Tuul oli päris tugev ja jahe. Kõrval olid ühed venelased, kes lasid meil oma vihmavarju all seista. Asjad olid samal ajal kärus ja jäid isegi kuivaks. Uskumatu kui hea kaarvari ikka Indiel on. Tundus, et vihm ei jäägi järgi. Mingiaeg panime lapse kärusse teki sisse ja kõndisime rannast minema. Leidsime ühe söögikoha, kuivatasime end seal ja tellisime süüa. Peale seda võtsime jälle Grabiga takso ja sõitsime koju, see oli hea idee, sest vihma jäigi kallama. Õhtul käisime Flip Side'is burksi söömas. Hind oli kallis, aga söök väga hea. Ühe väikse burgeri hind oli umbes 7 eurot. Ja vihma ikka sadas...

Eile puhkasime niisama ja võtsime rahulikult. Ilm oli väga päikseline ja ilus, ei sadand kordagi. Olime enamus päevast basseini ääres ja käisime vahepeal ka meres ujumas. Õhtul jalutasime ühe templi juurde, mis siin ligidal on ja käisime Supercheap poes ning Tesco Lotus Expressis. Supercheap  poes oli püressid 4 tk, ainult magusad ning Tescos polnud ühtegi. Samuti ei müüda Supercheapis saia ega saiakesi, see on rohkem kohalike pood. Palju asju on lahtiselt ja silte juures ei ole. Nt. saab riisi osta kühvliga otse kotist, toored kanajalad ja muud lihad kõik on lahtiselt ning samuti ka juurviljad. Seal ronisid sipelgad. Terve lett on täis erinevaid rohelisi asju, millest meil pole õrna aimugi, millega tegemist võiks olla. Tesco pood on euroopalikum ning seal on lihad pakendatud ning ka sildid juures asjadel. Peale poes käiku käisime õhtust söömas Nikita beach baris, hind oli päris krõbe ja kahjuks ei vastanud ootustele. Võibolla valisin lihtsalt vale söögi. 

Tänane plaan on puhata, ujuda ja päevitada basseini ääres ja õhtul sõita bussiga Karonisse ööturule sööma ja shoppama. Tundub, et on jälle ilus ilm.

Siin Rawail oleme veel üle nädala. Arvan, et nädala pärast kirjutan jälle, kuidas meil läinud on. 

Päikest!

Jalutuskäik Rawail

Uinak vihmaga Rawai beachi lõpus

Iguaan Ya Nui teel

Title Condo bassein

Promthep Cape (osad kõndisid sinna täitsa alla lõppu)

Pilved Nai Harni rannas

Väike bassein meie kortermaja ukse ees

Tempel Rawail

Olemegi kohal!

Oleme nüüd kolmandat päeva Tais. Olen mõelnud juba ammu kirjutada kuidas meie lend läks, kuid pole siiani aega saanud. 

Ärkasime teisipäeva hommikul enne 7, panime viimased asjad kokku, riidesse ja sõitsime lennujaama. Airon magas enamus Tallinna teed. Andsime oma kohvri, turvahälli ja kärukoti ära ning saime kinnituse, et meil on mõlemal lennul bassinet seat kohad. Saime need tasuta, lihtsalt eelnevalt Aeroflotile kirjutades. Seejärel käisime check-in'ist läbi, last kotist välja ei kästud võtta. Vesi ja püreed lapsele läksid ka ilusti läbi. Veetsime aega lennujaamas Lotte mängumaal. Lend Moskvasse läks 10:50. Lennukis anti Aironile väike mängupakk. Meie saime kerge eine, milleks oli võileib, õun ja šokolaad. Enamus lennust, mis kestis poolteist tundi oli Airon üleval ja mängis meie süles või siis maas meie jalgade ees, kus oli piisavalt ruumi. Kuna ta lemmik tegevus on hetkel püsti tõusmine, siis oli tal põnevust piisavalt. Kui me maanduma hakkasime, jäi ta magama. Kuid aega läks veel päris palju ja me ei kiirustand lennukist väljumisega ka, seega sai ta ühe väikse uinaku jälle tehtud. 

Ja nüüd alles algas pikk pikk päev. Kõige rahutumaks tegi mind see, et Aironil oli üks silm väga punane ja ümber natuke lilla ning rähmas päris hullusti, eriti just Moskvasse jõudes. Puhastasin seda pidevalt, aga ei läinud väga paremaks. Suures Moskva lennujaamas otsisime koha kus süüa ning söögitooli, et ka Aironile süüa anda, mida ta eriti ei tahtnudki. D-terminalis olev mängutuba oli suletud ja keegi ei öelnud miks või kus võiks asuda teine mängutuba. Kuna meil oli aega väga palju ehk siis 7h30min, läksime me otsima teisi tubasid. Leidsimegi D-terminalist väljudes ema-lapse toa, kuhu tõesti kahjuks saab vaid üks vanem lapsega. Läksin Aironiga sinna ning Haimar jäi lennujaama passima. Selles ema-lapse toas oli köök, wc, dušš, mängutuba ja isegi magamistuba. Mängisime seal mõnda aega ja nägime ka teisest rahvusest beebisid, üks oli ka 9 kuune Mongooliast. Paari tunni pärast läksin panin Aironi magama. Magamistoas olid võrevoodid ja lastevoodid. Ise istusin terve aja tugitoolis. Ta magas üle tunni aja. Ärgates oli silm juba veel koledam, kahtlustasin silmapõletikku. Lasin tal veel natuke mängida, andsin söögitoas püreed ning kutsusin Haimari enda juurde, et hakkaks liikuma D-terminali tagasi, et saaksime apteekist läbi käia. Aga kuna apteeker ei teadnud täpselt mida soovitada, siis soovitas meil arsti juurde pöörduda. Käisime siis infolauast arsti küsimas, ükski asi ei olnud seal ligidal, kuna lennujaam on suur, siis edasi-tagasi käimist oli üksjagu. Arsti poolt kinnitus saadud, et tegu on infektsiooniga, mis lõi välja arvatavasti lennukis oleva kuiva õhu tõttu, läksime tagasi apteeki, et osta vajalikud rohud. 

Seejärel oli aeg läinud juba kiiresti ja asusime oma väravasse lendu ootama, mis väljus 20:55 Moskva aja järgi. Peagi saimegi pardale. Lennuk oli väga suur. Äärtes 3 kohta ja keskel 4. Kuna meie olime esimeses reas ehk bassinet kohal, siis meil oli 2 kohta. Airon mängis vist esimesed kaks tundi jälle põrandal ja meie süles, samuti uudistas meie taga olevat 1a9k last. Vahepeal tagumised reisijad võtsid ta isegi enda sülle. Seejärel toodi meile ka see beebi bassinet ehk voodi, panin Aironi sinna magama ning siis saime ise sööma hakata. Sõime guljašši tatraga. Kook oli magustoiduks. Bassinet oli küll väga mugav, kuid kuna pidevalt lennuajal oli turbulentsi oht, mis tähendab, et turvavöö tuleb kinnitada ja laps voodist välja võtta, siis kadus asja mõte ära. Kui ma olin teda juba öö jooksul 3 korda edasi-tagasi solgutand, mis ka tema und häiris, siis lõpuks loobusin ja hoidsin ikkagi süles. Õnneks oli mul olemas see Airtraveller madrats, millega oli ikka palju mugavam kui ilma. Soovitan igaljuhul pigem selline madrats muretseda, kui maksta bassineti eest, kui muidugi tasuta saab siis on hea, sest võibolla veab ja saab ka kasutada. Ise selle lennu jooksul, mis kestis kokku peaaegu 10h, sain ma magada kokku max. 20 minutit. Kerge zombie tunne hakkas tekkima, peagi aga sai juba hommikust süüa. Valikus oli puder või pannkoogid. Peale seda kestis lend veel umbes 2h ja Airon magas ikka veel. Kui ta ärkas, siis puhastasime jälle silmi ning tundus, et hakkab juba paremaks minema. Kui me maanduma hakkasime, jäi ta jälle magama. Mul õnnestus ta isegi kõhukotti panna ning ta ärkas alles siis kui passikontrolli jõudsime. See käis õnneks kiirelt, kuna olime ühed esimesed järjekorras. Eelmisest korrast mäletasime, et ei tasu lennukis viivitada. 

Peagi saime ka kohvrid kätte, tõmbasin seekord kohe kärukoti laiali ning kõik oli õnneks korras. Vahetasime raha ja ostsime telefonile kõnekaardi, pakkisime turvahälli lahti ning läksime õue.. Oooo see kuumus! Ilm oli päikseline ja väga palav. Võtsime takso, sõit Rawaile maksis 1000thb ehk umbes 30 eurot. Airon magas jälle sõidu maha!

Jõudsime oma korterisse kohale, panime asjad maha ja pikutasime natuke. Läksime ostsime 7elevenist süüa, Haimar käis korra meres, mina basseinis ja Airon ka sulistas jalgupidi. Peale seda läksime magama. No 24h jooksul 20 minutit und on ilmselgelt liiga vähe, samuti see ajavahe ikka ajab alguses segadusse. Nüüd jäi ainult lahti pakkimise vaev ja uue eluga kohanemine. 

Asjad mida ma poleks pidand käsipagasisse kaasa võtma:

• Pusa (Lennujaamas ja lennukis oli ikka väga palav, eriti last kandekotis kandes ja enamasti tassisin seda lihtsalt kaasas)
• Kõrvaklapid beebile (Otsustasin viimasel minutil võtta, kuid vaja neid küll ei läinud, korra proovisime kuid pigem tal oli ebamugav)
• Liiga palju mänguasju (Teda huvitasid pigem joogitopsid, pudelid ja lennukist antud mängupakk)

Üldkokkuvõttes läksid lennud väga hästi ja laps oli väga tubli ja rahulik. Eks öölennuga ongi nii, et endal on raske, aga laps magab ikkagi terve öö. Ei hakka rääkima, et on väga lihtne või tegelikult võibolla pigem isegi on, lihtsalt VÄGA väsitav, kuid kohale jõudes on kõik seda vaeva väärt! Umbes 24h liikvel olekut ja olemegi paradiisis! Eelis on muidugi ka see, et jääme siia nii kauaks. Kahe nädala pärast ma samasugust lendu küll ei jaksaks uuesti ette võtta. Nüüd aga on see kõik juba unustatud, oleme peaaegu välja maganud ja saame nautida puhkust.

Päikest!

Tallinna lennujaam on ikka nii hubane, parim kus siiani olnud oleme

Mängutuba Moskva lennujaamas

Magamistuba Moskva lennujaamas (võrevoodeid 5 ja lastevoodeid 3)

Beebi  bassinet Moskva-Phuket lennul (kuni 11kg)