Autoga mööda Phuketit

Hei, sellest on küll juba palju aega möödas, kui me Phuketil auto rentisime, aga kirjutan sellest siiski.

Auto leidsime googeldades lehelt Instacar. Firma omanik väitis, et on Eestist pärit venelane, kes elab ise Phuketil. Eesti keelt ei osanud ta aga sõnagi. Autod on uued ja teenindus hea, sest auto toodi koju kätte ning kaardiga makstes ei pidanud ka tagatisraha maksma. Rendihind oli 30 eurot päev. Mis on natukene kallim, kui vist tavaline. Öeldakse et hinnad algavad 25 eurost.

Nüüd oli meil võimalus sõita kuhu hing ihkas, seega esimene sõit oli kohe loomulikult randa. Otsustasime Nai Harni sõita, kuna polnud seal ammu käinud ning teadsime, et seal on hea parkida. Veetsime rannas terve päeva ning õhtul käisime ka Villa Marketist beebisnäkke ostmas, sest Centralis pole nii hea valik. 

Teisipäeval otsustasime sõita Karonisse, kuna tahtsime õhtul minna ka ööturule. Parkimise tee ääres, kohta otsisime päris kaua, kuid tegelikult Karon Circle'st edasi sõites on ka parkla. Veetsime päeva rannas, lõunal aga sadas natukene vihma. Siis käisime söömas. Karonis kahjuks aga pole enam midagi nii kiita. Rand on ülerahvastatud, kõik on venelasi täis, teenindus käib alla mäge koos söökidega ning hinnad aina tõusevad. Kurb, sest rand ise on ilus, liiv pehme ja vesi puhas (veel).

Õhtul kui templi juurde kõndisime, selgus, et turgu täna polegi. Hiljem uurides saime teada, et keegi suri ja sellepärast ka turgu templis pole. Sõitsime peale päikeseloojangut koju tagasi. Liiklus läheb muidugi peale 6te päris tihedaks ning ummikutes veeremine võtab tohutu aja. Tagasi sõites tegime peatuse linnas asuva WeCafe juures, see on sama koht, mida ka Rawail korduvalt külastasime. Söögid on head, kuid kõige parem on ikka sealne fruit shake, eriti mangoga. Peale õhtusööki läksime koju magama, sest kell oli ootamatult väga palju saanud. 

Järgmisel päeval võtsime kaugema sõidu ette. Nimelt tahtsime näha seda kohta, kus lennukid üle ranna maanduvad. Seega sõitsime Mai Khao randa. Seal oli nii uskumatult vaikne ja rahulik. Nagu oleks kuskile Võsule sattunud ja mitte keset suve, vaid pigem kevadel. Eemal oli parkla, mis oli peaaegu tühi ning lennukite juurde oli umbes 2km, jalutasime käruga mööda mereäärt kohale.  Vaatepilt on päris võimas. Seal oli juba natukene rohkem inimesi, kuid mitte meeletult palju nagu Lõuna-Phuketi randades. Tegime mõned pildid, kuid kauaks me ei jäänud, sest päike oli päris ere ning tuulega viskas ka kõvasti liiva. Tuul oli eriti õudne siis, kui lennukid startisid. Uskumatu tegelikult, et inimesi üldse sellisesse kohta lubatakse. Reaalselt lennuk maandub üle pea. Käisime natukene ka vees sulistamas, kuid seal rannas läheb päris kiirelt sügavaks, seega ei olnud väga hea  laintega ujuda. Peale ujumist kõndisime tagasi auto juurde ja sõitsime täitsa Phuketi tippu. Käisime silla all ühes väikses kohas söömas ning seejärel vaatasime üle ka Sai Kaew Beach'i, seal ei olnud mitte ühtegi inimest. Uskumatu. Peale seda sõitsime tagasi ja külastasime tee ääres olevat Hiina templit ning käisime ka tagurpidi majas. See oli täielik raha raiskamine, kaks piletit oli umbes 20 eurot ja vaadata polnud seal küll väga midagi. Õhtul käisime Chillva Marketil. No autoga on elu ikka nagu lill. Jala selles liikluses on ikka kordades hullem kõndida ning maa oli ka päris pikk. 

Neljapäeva hommikul käisime vaatamas Wat Chalong'i templit, mis on Phuketi kõige kuulsam tempel. Me oleme seal ka varem käinud, aga siis oli templi juures mingi suur turg ja festival, seega me ei näinudki väga midagi. Käisime seekord ka templis sees ja üleval vaatamas. Väga ilus oli seal. Peale seda sõitsime ranna poole. Peatusime, kui nägime tee ääres elevanti. Ta oli pandud jalaga ketti ning juures oli laud banaanidega, kus turistid saavad osta banaane ja siis sööta neid elevandile ja teha temaga pilte. Kaugemal olid ka teised elevandid, sadulad seljas. Üks mees läks oma pisikese beebiga täitsa elevandi suu juurde teda söötma. Ma vaatasin, et ta kohe ampsab beebil pea otsast. Seejärel tegi elevant ka päris kõva häält, laps ehmatas ikka korralikult. Õudne... vaatasime kaugelt ja näitasime Aironile elevanti, kuid ta polnudki väga huvitatud. Kahju, et Tais eksisteerib ikka nii palju selliseid ärisid. Järgmisena sõitsime Karoni Viewpointi, kus sai kotkaga pilti teha, kelle küüniste otsa olid pandud mingid kummijubinad. Loomadega teenitakse siin turistide pealt ikka palju raha. Viewpointis oli palju hiinlasi, nagu ikka ja ega seal vaadata ka suurt midagi pole. Edasi sõitsime Kata Beach'ile. Me polnudki varem sinna randa välja jõudnud. Parkida saime Club Med'i ees, tee ääres. Rannas rentisime toolid varjuga, sest puude all ei olnud eriti varjulisi kohti. Rand on suht sarnane nagu Karoni randki. Palju rahvast, kuid vesi mõnus. Söögikohti oli ranna ääres vähe, kõndisime kaugemale, kuid enamus kohad olid uskumatult kallid ja ega me ei leidnudki midagi odavat. Peale lõunat läksime randa tagasi ja olime seal õhtuni. 

Reedel käisime kurikuulsas Patongis. Siiani ei saa ma aru, mida need inimesed sealt kõik otsivad, aga eks igaühe tahtmised on ka erinevad. Imekombel leidsime isegi ranna ääres parkimiskoha, muidugi oli ka hommik. Õnneks oli puude all ka varjulisi kohti, kuid vesi on ikka nii imelikult läbipaistmatu. Veetsime päeva siiski rannas, ning enne õhtut jalutasime mööda Bangla Road'i Jungceylon'i kaubanduskeskusesse. Ega seal midagi väga erinevat Centralist ei ole. Poed on enamasti samad, välja näeb ainult teistsugune. Käisime söömas kuskil Jaapani restoranis, kus toit oli isegi uskumatult soodne, suur ja hea. Tagasi sõitsime enne päikeseloojangut, kui Bangla Road alles hakkab elama. Teed Phuketil on ikka ägedad. Patongist linna sõit kulgeb mööda kõrgeid mägesid. 

Auto oli algselt renditud meil kuni reedeni, kuid otsustasime siiski pikendada esmaspäeva hommikuni. Reede hommikul sõitsime jälle põhja poole, seekord Naithon Beach'ile. Tee sinna läks samast kohast, kus me kunagi rolleriga Banana Beach'ile sõitsime. Uskumatu, et seal olidki vist Phuketi kõige hullemad mäed ja kurvid. Autoga tundus see tee hoopis teistsugune, kohati vist isegi hullem. Naithon Beach on vist üks ainukesi kohti, kuhu ma Phuketil tulevikus puhkama tuleksin. Seal oli nii ilus, vaikne ja rahulik. Inimesi oli vähe, kaugemal kuulsime ka eestlasi. Vesi oli puhas, kuigi lained olid suured. Liiv oli sama mõnus nagu Karonis. Ei ühtki kisavat venelast, täielik rahu ja vaikus. Uskumatu, tunne nagu ei olekski Phuketil. Haimar tõi vahepeal teeäärsest putkast süüa. Kohalik toit on ikka kõige maitsvam. Nuudlid ja grillitud vardad, mis kokku maksavad kordades vähem kui mingi restorani söök. Peale pikka päeva rannas sõitsime uuesti Mai Khaosse, sest tahtsime näha ka päikeseloojangut seal lennukite juures. Rahvast oli seekord kõvasti rohkem ja lennukeid, millega pilte teha kahjuks palju vähem. Tundub, et hommikuti on lennuliiklus ikka tihedam. Loojang oli väga ilus ning jalutuskäik autoni täitsa mõnus. Sõit koju aga venis väga pikalt, sest see mis juhtub liiklusega õhtul on ikka ulme. Airon magas meil mõnusalt turvahällis ja lõpuks kui koju jõudsime,  olime poole ööni üleval. 

Pühapäeval sõitsime Rang Hill Viewpointi, mis asub meie lähedal. Sealt paistis ka meie maja ilusti. Peale seda sõitsime Monkey Hill'ile, kus eelmine kord kahekesi käisime. Seekord ahve all autode juures ei olnud ning mina Aironiga neid otsima kaugemale ka ei läinud. Haimar käis korra vaatas ning mõnda nägi. Kahjuks turistid on kõik kohad oma lollustega nii ära rikkunud kui vähegi võimalik. Kas sa tõesti arvad, et tuled ühe banaanikimbuga söötma sadu ahve? Arvad, et annad ühele ja siis teised ei taha? Need ahvid on läinud nii kurjaks, kuna inimesed käivad neid seal söötmas ja segamas. Eelmine kord tulid mulle kaks suurt ahvi kallale, kui ma neid kaugelt pildistasin, mul isegi polnud midagi süüa kaasas. Hiljuti jagati Phuket News'is videot, kus ühel venelasel ahv seal samas veenid läbi hammustas, verd lihtsalt purskas. Nüüd pandi rohkem hoiatussilte ülesse, nagu keegi neid vaataks. 

Peale mägedes sõitu suundusime läbi linna Patongi poole, kuna see on kõige lähedamal asuv rand. Rannas saime kokku ühe perega, kellel on sama vana beebi nagu meil. Nad olid suhteliselt alles Taisse jõudnud ning veedavad ka kaks kuud Aasias. Esialgse plaani järgi Tais ja Malaisias. Jutustasime ja istusime rannas ning jagasime neile oma kogemusi, peale seda sõitsime koju.

Õhtul läksime vanalinna Thalang Road Market'ile. Kuna me jõudsime sinna päris hilja, siis parkida polnud meil kuskile. Leidsime koha kuskil kaubanduskeskuse juures ning suundusime käruga turu poole. Kohale jõudes ja natukene kõndides, keerasime otsa ringi, sest käruga ei olnud seal lihtsalt võimalik liikuda. Võtsime autost kõhukoti ja läksime tagasi, see polnud üldse tore otsus, sest seal oli meeletult rahvast ja kõndida oli ka niisama võimatu. Ma pole siiani veel ühtki nii ülerahvastatud kohta Phuketil näinud, see oli küll õudne. Tänav muidu ise ilus ja turg omamoodi eriline, kaup on hoopis teine kui Nakas. Turule aga peaks minema 4-5 vahel õhtul, siis on seal veel võimalik liikuda, kuid käruga ei soovita sinna siiski minna. Turul on ka riided ja söök vaheldumisi segamini, seega me ei leidnudki sealt väga midagi, sest seal kus oli söögilett, oli nii palju inimesi, et ei näinudki väga mida süüa pakuti. Sõitsime koju tagasi puhkama ja tegime plaane parem jõuludeks.

Esmaspäeva hommikul andsime auto ära ja otsustasime sõita Koh Yao Yai'le otsima rahu ja vaikust. Sellest aga järgmises postituses, mille ma kirjutan juba Eestis olles, sest täna on meie viimane õhtu Phuketil ning homme õhtul lendame juba tagasi. Uskumatu, et kaks kuud nii kiiresti võib minna. 

Tee ''privaatranda''

Lennukite juures

Hiina tempel

Kotkas viewpointi juures

See tagurpidi maja

Elevandike tee ääres

Karon Viewpoint, kuigi eespool paistab Kata 

Need Phuketi teed

Wat Chalongi templis

Imeline

Ilus Naithon Beach

Loojang Mai Khao Viewpointis

Rang Hill Viewpointist vaade linnale

Phuketi lõpp ongi siin, silla lõpus on juba Tai maismaa

Päikest teile, varsti on meil endalgi seda vaja!

Natuke toidupoest ja turgudest

Hei, lubasin eelmine kord, et kirjutan miks elu siin Tais on oodatust kallim, vähemalt Phuketil. Nagu ma varem ka mainisin, on kurss sellel aastal halvaks läinud. Samuti on ka hinnad hüppeliselt tõusnud, võrreldes eelmiste aastatega. Olime arvestanud, et elu on siin odavam kui Eestis, kuid päris nii see ikka ei ole, vähemalt toidupoes käies mitte. Turult saab muidugi asju odavamalt, näiteks köögivilju ja puuvilju ostamegi enamasti sealt, aga valmis lihatooteid, juustu jms. turult ju ei saa. Juustu me polegi peaaegu, et üldse ostnud, kuna see hind on siin ikka ajuvabalt kõrge. Kohalikud väga toidupoest süüa ei ostagi, ainult Supercheapist. Enamus käivad ikka turul. 

Me ei tee ka koguaeg toas süüa. Enamasti sööme kodus hommikusöögi ja vahest harva ka lõuna või siis õhtu, oleneb kus me oleme. Kõige parem ongi käia õhtuti Night Marketitel söömas, sest sealt leiab ka odavamaid sööke ning saab proovida erinevaid asju, samuti saab osta koju kaasa head ja paremat. Enamasti on valikus erinevad grillvardad erinevate lihade ja mereandidega, grillvorstid, nuudlid, kevadrullid, erinevad snäkid, puuviljad, pannkoogid, jäätised, igasugused puuvilja shake'id, doonutid ja muud maiustused jne... Valik on väga kirju. Linnas on kolm põhilist turgu. 

Naka Weekend Night Market, mis on kõige suurem ja millest ma olen ka juba kirjutanud. Kahjuks on kaupmehed seal päris ülbeks läinud ja küsivad riiete ja muude asjade eest väga kõrget hinda, samuti ei anta hinnas üldse alla, kuigi kvaliteet ei kannata üldse kriitikat. Ei olegi mingit tahtmist siit enam midagi eriti osta. Riided ongi pigem siin üheks hooajaks käimiseks ja siis võid prügikasti vistata. Teine on Thalang Road Market, mis asub Phuketi vanalinnas. Me pole sinna veel jõudnud, sest see on pühapäeviti ning kui me minna tahtsime, sadas vihma. Plaanime minna sellel pühapäeval.

Chillva Market, see on natukene teistsugusem turg, oleme näinud seal palju erinevaid sööke, mida mujal ei ole. Turul on kaks ala. Esimene koosneb peamiselt söögikohtadest, puuvilja- ja köögivilja turgudest ja mereandide akvaariumitest, natuke edasi kõndides on rohkem söögiputkasid ja väheke ka riideid jms. Seal käib päris palju hiinlasi ning menüüd on enamasti Tai ja Hiina keeles. Lisan mõned pildid Chillva turust.

Lett, millest mööda minna ei saa

Oreo milkshake on must-go

See krõbe banaan on parim üldse

Skropionit?

Söögikohad esimeses osas

Lisan siia ka mõned pildid, mis ma tegin toidupoes. Ei hakka eraldi eurodes hindasid välja tooma, sest pildil on hinnad Tai bahtides näha ning kurss võib ju muutuda. Ma olen unustanud pildistada lihaletti, aga väike pakk hakkliha maksis kuskil 40 thb, väiksed vorstid ja singid algavad 50-70 thb, 10-ne pakk mune on ka umbes 40 thb. Köögivilja letti pole ma ka pildistanud, sest me pole sealt midagi eriti ostnud. Ma ei mäleta, mis kartuli kilo maksis, aga see oli väga kallis, turult ostes on kordades odavam. Väikse saia paki saab kuskil 20 thb eest. Keskmine või maksab umbes 150 thb. Üldiselt Centrali poes on kõik saadaval, lihtsalt hinnad on kohati väga huvitavad. Võibolla koju minnes tundub Eestis kohati elu isegi odav. Muidugi väljas süüa saab siin kindlasti odavamalt, kuigi seegi pole enam mingi reegel, väga palju on hakatud hindasid tõstma ja uskumatu, et see kõik on käinud siin nii kiirelt. Vaatasime meie eelmise aasta pilte, söögid olid ikka kohati poole odavamad ning ka teatud asjad poodides. Hinnatõus on olnud tõesti meeletu, mis on väga nõme. 

Hapukoor, mõistagi mitte väga levinud siin maal...

Piim

Vasakul kõige odavam juust, mille ma leidsin. Jah, seal on 3 poolikut viilu sees.

Lihtsalt üks naljanumber

Vesi muidugi kõige tähtsam, all 6 pudeli hind

Beebisnäkid Centralis, enamus suhkurt täis

Püreed ja pudrud Centralis

Leiab ka mingisuguseid Huggiese mähkmeid

Neid pole proovinud

Need on väga head mähkmed

Need oranzid ei ole head, teised vasakul on normaalsed

Need ei ole ka väga head

Hetkel on meil väga kiire nädal, sest rentisime auto ja tahame igapäev käia kuskil midagi uudistamas ja rannas sulistamas, seega sellest kirjutan jälle hiljem.

Päikest!

Nädalake Krabis

Hei, kirjutasin eelmises postituses kuidas me jõudsime Krabisse kohale alles pimedas. Ööbimiskoha olime omale bookingust broneerinud Ao Nam Mao'sse, sest see oli kohe sadama kõrval, kust sai lihtsasti paadiga Railay'sse sõita. Koha nimeks oli Fahsai Bay ja öö hind jäi alla 20 euro. Kohale jõudsime taksoga ilusti, aga kui toa kätte saime siis oli pettumus päris suur, eriti Ibise hotellist tulles. Toal olid ees siinidel jooksvad klaasuksed, millel oli all täielikult lahtine vahe, samuti puudusid tihendid. Aknad olid samasugused. Toas polnud ühtegi kappi, lauda vms. Voodi oli mega kõva ja krigisev. Pakkisime vaikselt asju lahti ja üritasime uue kohaga harjuda. Mingiaeg aga märkasin, et tuppa tuleb aina rohkem sääski. No tore! Kuna mulle see üldse ei meeldinud, siis läksime küsima teist tuba. Käisime läbi vist 4 tuba, kus olid veel hullemad uksed ees. Lõpuks leidsime natukene normaalsema toa, mis asus muidugi 2. korrusel. Asju tassida oli halb, aga sääski õnneks polnud. Ööbimiskoht ise oli muidugi eriti imelik. Kõik aknad on otse teiste akendesse, õue ei näe üldse. Mingit privaatsust polegi. Bookingus pilte vaadates tundus koht palju korralikum. Õhtul käisime veel ligidal mingisuguses söögikohas, kus söögid olid suhteliselt odavad 60-80 thb kanti. Samuti olid ligidal kõik väiksed poed: FamilyMart, 7 Eleven ja Mini Big C. 

Hommikul Aironile putru pidin minema tegema alla samasse kohta, kus võtme saime, sest seal oli ainult üks veekeetja. Õnneks külmkapp oli ikka toas. Peale seda mõtlesime sõita Ao Nangi randa. Esimese mõttena võtsime Grabi'st takso, mida ma hetkel kahetsen, sest taksoga sõita on ikka liiga kallis ja hiljem selgus, et maja eest läheb kohalik buss kordades odavamalt. Ao Nangi jõudes oli tunne, nagu oleks koju tagasi tulnud. Tai tundus peale Malaisiat nii armas väike ja kodune. Päike säras taevas ja poodides oli tuttav kaup. Malaisias näiteks polnud üldse 7 Elevenis selliseid võileibasid nagu siin on, mida me oleme harjunud vahest hommikuks võtma.

Ao Nangis on väga head laiad kõnniteed, kus käruga on lausa super jalutada. Kahju, et mujal Tais selliseid ei ole. Ao Nangi rand see-eest ei ole väga ilus. Liiv on karpe ja karbitükke täis, ehk siis päris terav. Samuti on vees mingisugune mudakiht, mis muudab vee häguseks. Me kõndisime täitsa ranna lõppu välja, jõest üle. Seal läks vesi ilusamaks ja ka rahvast oli tunduvalt vähem. Samuti on seal päris hea päiksevari, kuna mäed on väga kõrged. Enamus päevast  veetsimegi rannas sulistades. Aironile väga meeldis vees ja mööda liiva ringi käputada. Lõunal kõndisime mööda mereäärt ringi ja otsisime kohta, kuhu sööma minna. Kahjuks tegime kõige halvema otsuse üldse. Leidsime ühe koha ranna teises otsas, kus oli ilus vaade merele, tegemist oli mingi Seafood restoga. Samuti pakuti ka lapsele söögitooli, tundus hea koht. Söögid aga olid päris kallid (150 thb üks söök). Hiljem kui arve läks kokku 594 thb, ehk umbes 20 eurot, mis oli väga ajuvaba, selgus et 50 thb küsiti kuuma vee eest, mida mul oli vaja püree soojendamiseks ja 50 thb veel lihtsalt teenindustasu. Kui neilt küsida, et mismõttes nad raha võtavad selliste asjade eest, siis mängivad lolli, nagu ei saaks järsku enam inglisekeelest midagi aru. See on siin tavaline. Niikaua kui kõik on hästi on kõik rõõmsad ja räägivad inglisekeelt, aga kui on probleem siis ei ei mõika enam keegi midagi. Ei tea kas tõesti tasub end nii lolliks teha, ju siis. Peale söömist läksime randa tagasi. Airon magas oma uinakut ja ma otsustasin lasta teha omale patsid. Alguses küsiti 1600 thb, aga sain kaubeldud 1400 peale ehk umbes 40 eurot. Aega läks umbes 2h. Peale seda vaatasime päikeseloojangut ja sõitsime koju tagasi. NB! Patse ei soovita ma kohe kindlasti teha, eriti veel Ao Nangi ranna juures, sest mulle tehti ikka täielik praak. Lubati, et patsid käivad kuu aega. Ma olin ka sellega arvestanud, sest mu sõbrannal käisidki Tais tehtud patsid kuu aega väga ilusti. Minu omad aga on praegu nädalaga hullemas seisus kui temal olid kuu ajaga. 

Järgmise päeva hommikul sõitsime paadiga Railay'sse. Ühe inimese pilet maksis 100 thb ehk umbes 3 eurot. Kokku läks 400 thb, kuna ostsime ka tagasisõidu piletid. Paat laoti inimesi paksult täis, kahjuks sattusime istuma tagumisse ritta, kus müra oli päris jõhker. Õnneks olen nüüd targem ja lähen  viimasena paati ega ole nõus taha ronima. Sellel hetkel lihtsalt keegi ei liikunud ja ma ei viitsinud ka seal vaielda. Airon õnneks magas kõhukotis mõnusalt ega saanud midagi aru. Kohale jõudes pandi meid maha Railay East sadamas, sealt oli väga lihtne maha tulla ja edasi kõndida. Meie suundusime otse minu lemmik randa - Phra Nang Cave beach'ile. Uskumatult ilus koht. Ranna ääres on kõrged kaljud, vesi on sinakasroheline ja liiv on väga pehme. Tee peal tervitasid meid mõned ahvid. Hommikul on rannas täielik vari, mis on lapsega käies hea, kuid samas oli natukene kuidagi jahe. Veetsime terve päeva rannas ning lõunal käisime söömas Tropical Sunrise resordi restoranis. Söök oli täitsa maitsev, hiljem uurisime ka nende villade kohta, sest meil tuli mõte tulla ikkagi Railaysse ka ööbima. Üks töötaja näitas meile majakesi heameelega, kahjuks aga uksed olid suhteliselt samasugused nagu meie ööbimiskohas. Nõme oli ka see, et see koht asus Railay East'is, mis tähendab pidevat paadimüra. Enamus päevast on ka mõõn, ning vaatepilt pole just kõige ilusam. Peale lõunat otsustasime tagasi sõita ning paat läks sealt samast East sadamast. Õhtul puhkasime niisama ja vaatasime natukene ümbruses ringi, kuid ega midagi seal väga vaadata polnudki. Igaljuhul soovitan võtta ööbimise pigem Ao Nangi, nagu me eelmine kord tegime või üldse Railaysse, mis on palju ägedam. Praegu kahetsen küll, et üldse sinna Ao Nam Mao'sse läksime, oleksime pidanud ainult Railaysse minema, kuna ma ju teadsin, et tahan niikuinii ainult sinna randa sõita. Railays on ööbimised muidugi kordades kallimad, aga see edasi-tagasi sõitmine ka odav ei ole, samuti on ka väga tüütu.

Järgmisel päeval uurisimegi kuidas odavamalt Ao Nang'i saada ja õnneks oli nn. buss kohe ees ja saime peale. Tegemist on pigem nagu lahtise veoautoga, kus on pingid sees. Ta sõitis muidugi väga aeglaselt umbes 30 km/h ja väga kaua, kuid Ao Nangi oli ainult 5 km, seega oli täitsa tore kulgemine. Kokku läks meil sõit 60 thb ehk alla 2 euro. Taksoga läks sama maa 8-9 eurot. Ao Nangis veetsime me jälle terve päeva rannas puhates. Seekord sõime me seal samas ranna ääres ühes odavas kohas, kus söök oli palju parem kui kallis kohas. Peale lõunat shoppasime natukene ja kõndisime vaikselt Ao Nam Mao poole. Tee peale jäi ka Tesco Lotus, kus müüdi beebipüreesid. Ma olin tol hetkel nii õnnelik, sest mul olid püreed kaasa võetud täpse arvestusega. Ostsin sealt kohe mitu pakki ja olin nii rahul, sest teadsin, et nüüd saame minna rahus Railaysse veel paariks päevaks. Tagasi otsustasimegi jala kõndida. Maa tundus küll pikk, kuid kõndisime maantee ääres ning tee oli päris hea. Päike oli juba muidugi loojunud ja kiskus päris pimedaks. Kohati polnud ka tänavavalgustust. Kasutasime oma telefoni taskulampe. Poolel teel oli mingi kohalik turg, vaatasime ka selle üle. Me olime vist ainsad valged seal. Kõik vaatasid imestunud nägudega, eriti beebit. Kui me lõpuks kohale jõudsime, pakkisin asjad ja läksime magama viimast ööd oma ebamugavasse voodisse. Seal ööbimiskohas oli üldse nii palju probleeme. Konditsioneer oli vana ja tegi hullu müra. Vannituba uputas igakord, kui pesemas käia. Lisaks veel need probleemid, mida eelnevalt kirjutasin. Jube. Alla 30 euro pole ikka mõtet ööbimiskohta otsida. Ka 30 on kohati kaheldav, kuskil 50 eurost ikka hakkavad täitsa korralikud kohad, vähemalt mulle tundub nii. 

Hommikul suundusime esimese paadiga Railaysse. Kuna sadam oli ainult 300 meetrit eemal, siis vedasime oma kärukohvri jala sinna. Sadamast paati saime oma 30 kg kohvri ilusti, sest paadimehed aitasid. Seekord istusime ilusti esireas. Nii mõnus oli, tuulega viskas natukene ka merevett. Airon jälle tukkus. Eelmisel päeval valisime omale jällegi bookingust hotelli. Railays hakkavad ööbimised umbes 50 eurost ja kuna on ka detsember, siis on hinnad tunduvalt kallimad. Need mis on 50 eurot, on täielikud bambusbangalod, nagu me eelmine kord võtsime. Seal pole aknaid, konditsioneeri ega midagi. Akende ees on võrgud ja voodil on ka võrk peal. Ilmselgelt ma beebiga seekord sellist kohta ei vaadanud ning pidime oma ööbimiskohale päris karmid nõuded esitama, sest isegi Tropical Sunrise resordis polnud korralikke uksi, mis sääski kinni peaksid. Me tahtsime ka, et asukoht oleks ikkagi täitsa ranna ligidal, kui me juba seal oleme. Palju kohti enam valikus polnudki. Seega valisime Sand Sea Resordi, mis asub otse Railay West beachil. Resordis on väga palju pisikesi majakesi ehk villasid. Osad uuemad toad on ka kahekordses pikas majas. Meie valisime omale juunior sviidi, kuna bookingus polnud eriti vabu tube järgi jäänud. Sviit oli küll vanem, kuid asus kohe basseini juures ja rannani olid vaid mõned sammud. Öö hind jäi natuke üle 100 euro, ehk siis ikka uskumatult kallis, aga me jäime sinna ainult kaheks ööks. Majakesel oli ees korralik uks ja aknad, tuba oli suur. Verandal olid laud ja toolid. Toas olid laud ja toolid, diivan, veel laudasi ja korralik kapp, kuhu oma asjad panna. Vannitoas oli mullivann ja dušš. Kõik oli muidugi väga kivine ja sellise vanema hõnguga, kuid siiski väga mõnus peale eelmist ööbimiskohta. Konditsioneer oli uus ja väga korralik. Meie majakese katusel elas üks sisalik. Nii mõnus on näha päris loodust. Kaugemal puu otsas olid ka oravad ja ahvid. Ei teadnudki, et sellises kohas üldse oravad elavad. 

Veetsime hommiku Railay West rannas. Rand on väga ilus seal, kus on ujumisala. Ülejäänud kohad võivad olla korallised ja kivised. Sööma läksime me East poolele, sest seal on palju odavaid kohti, söögid samuti maitsvad. Railays on nii hea jalutada, kõik on nii ligidal. Tegemist on poolsaarega, mis on Ao Nangist kõrge mäega eraldatud. Seal pole autosid. Kunagi arvasin, et on ainult liivateed, kuid tegelikult on väga head kõnniteed, kus käruga on lausa lust jalutada. Tagasi jalutasime mööda Walking Street'i, kus on palju baare, söögikohti ja poekesi. Nägime jälle ka ahve. Ülejäänud päeva puhkasime oma basseini ääres ja õhtul vaatasime päikseloojangut ja olime niisama. Tulime siia Railaysse ju puhkama! Õhtul käisime söömas Walking Street'il. Enamus kohad Railays on väga toredad. Enne magama minekut solberdas Airon mõnuga mullivannis. Nii hea tunne oli, kui sai lõpuks jälle end inimlikult tunda. Elu õpetab ikka palju, ei vaata ma iialgi enam liiga odavaid kohti. See eelmine koht oli ikka nagu täielik hostel. Üksi võid jah sellises kohas olla, aga lapsega on ikka väga ebamugav. 

Hommikul läksime sööma, sest sellise hinna eest on loomulikult ka hommikusöök hinna sees. Restoran asub otse rannas. Valik oli selline enamvähem. Ei saa muidugi suure linnahotelliga võrrelda, aga süüa sai küllaga. Peale hommikusööki läksime kohe Phra Nang Cave beachile ja jalutasime täiesti teisele poole lõppu, kus me polnud varem käinud. Seal oli uskumatult ilus. Nagu oleks sattunud kuskile hoopis teisse kohta. Liiv oli täiesti valge nagu jahu, rahvast oli vähe, sest oli hommik. Vesi oli nii ilus sinine ja muidugi need kaljud. No vau! Käisime kaameraga pildistamas kaljude sees, leidsime nii palju ilusaid kohti. See oli nagu täielik paradiis! 

Nii väga tahaks teile neid pilte näidata, kuid kahjuks koju tulles juhtus mul elus esimest korda üks õudsamaid asju. Pilte arvutisse pannes mu mälukaart lihtsalt läks suitsema. Ma ei suuda isegi mõelda sellele hetkel, seal olid kõik meie Kuala Lumpuri ja Krabi pildid. Ma ei tea, kas on veel mingi lootus, et Eestis saaks seda kuidagi taastada. Ma ei usu... Ma olen paar päeva päris masenduses olnud, sest pildid on minu jaoks nii tähtsad ja ma ei suuda seda lihtsalt uskuda mis juhtus. Kuna koos mälukaardiga põles maha ka adapter, millega pilte tõmbasin siis pidin nüüd siit Central Festivalist uued ostma. Orginaal mac'i adapter maksis 70 eurot ja seda ma ostma ei hakanud, saime mingi odavama, aga see oli ka kallis umbes 20 eurot. Aga see selleks hetkel. Tahaks lihtsalt ära unustada. Pildid on enda mälus aga teistele näidata ei saa. Nii kurb.

Phra Nangi rannast ära minnes nägime suurt sisalikku, kes kõndis üle tee. Käisime söömas jälle East'i pool. Õhtu veetsime jälle basseini ääres puhates. Päikeseloojang oli õhtul rannas mega ilus ja mõistagi ma pildistasin tohutult kaameraga... Peale loojangut käisime söömas Family Restauranti's. See oli küll mõnus koht ja inimesi käis ka seal väga palju. Söögid mõistliku hinnaga ja head. Lapsele toodi söögitool ja koguaeg lehvitati ja naeratati. Ta saab siin Tais nii palju tähelepanu, et ma ei tea kuidas ma teda kodus lõbustama hakkan. 

Hommikul käisime viimast korda söömas, pakkisime asjad, jalutasime natukene ringi, andsime toa ära ja lebotasime veel basseini ääres. Enne ära minekut käisime söömas veel samas kohas, kus eelmine õhtu ja siis jäime paati ootama. Laevapiletid Phuketile maksavad 650 thb ehk umbes 20 eurot üks inimene, see sisaldab ka minibussi transfeeri hotelli. Ära minek muidugi Railay'st on eriline ajuvabadus, sest paat tuleb West beachile, mitte East'i kus on sadam. Ehk siis sa võid oma suurte kottidega küll mugavalt sadamast mööda kaid maale kõndida, aga ära minema pead läbi vee otse rannast. Tükk aega mõtlesin, et huvitav, kuidas me oma kohvri küll paati saame. Muidugi läks väljumine ka ajast üle, nagu ikka ning siis me seal rannas palavas väikse varju all ootasime, sest varem tuleb sinna kohale minna ja end ära registreerida. Airon magas juba kõhukotis ja ma mõtlesin, et higistan end surnuks, kui see paat kohe ei tule. Ma arvan, et me ootasime mingi pool tundi või rohkemgi veel kui lõpuks karjuti Phuket Phuket ja kõik hakkasid oma asjadega paadi juurde kõndima.  Siis aga selgus, et keegi ei aitagi neid kohvreid paati tassida. Vesi oli suhteliselt madal ja paadid kaugel. Õnneks tuli paadile ka üks mustanahaline musklis mees, kellel endal oli ka suur kohver. Ta oli nii tore ja võttis meie hiigelsuure kohvri üksi õlgadele/pähe ja tassis selle paati. Tema enda kohvrit tassis üks teine natukene musklis mees. Mina vedasin tema kõrvaklappe ja mingit muud tehnikat, et see jumala eest vette ei kukuks. Kuidagi need kohvrid paati saime ja hakkasime ka liikuma. Siis muidugi ärkas Airon juba üles, sest aega oli nii palju läinud. Nalja aga hakkas nüüd alles saama, sest ega longtail boat ei sõida ju Phuketile. Keset merd pidime ronima suurele laevale. Õnneks mulle ei olnud see üllatus, sest oleme ju ühe korra juba kunagi käinud. Üks kiitsakas paadimees üritas mu kohvrit laeva tõsta, ma ei tea kui ma poleks talle sada korda karjunud, et ta seda ei puuduks, siis oleks see vist lihtsalt merepõhja vajunud. Loomulikult aitas sama musklimees kohvri laevale ja kõik läks hästi. Otsisime istumiskohad ja jäime ootama Phuketile saabumist. Sõit kestis umbes 2h, Airon oli terve aja üleval. Terve laev oli indialasi täis, kes siiberdasid ringi, karjusid, tegid videokõnesid ja mida kõike veel. Sellest laevasõidust oli lõpuks ikka korralik siiber ees. Samuti oli müra all korrusel taga päris tugev. Õnneks nägime kohale jõudes ilusat päikeseloojangut.

Kohvriga laevast maha tulek oli muidugi jälle omaette komöödia, pidime kõndima läbi mitme laeva ja vedama seda mööda mingeid kitsaid kaldteid, kuhu see üldse ei mahtunud. Siis ootasime pikka aega minibussidesse paigutamist, sest need bussjuhid ei saa kunagi aru kuhu sa minna tahad. Näitad neile Google map'ist koha ette, aga tundub, et nad ei saa ikka midagi aru. Lõpuks peale pikka ootamist muidugi kõik kuidagi sujub ja kohale jõuad ükskord ka. Seekord tunduvalt lihtsamalt õnneks, kui eelmisel korral, kus meid lihtsalt kuskil tänaval maha pandi ja pidime jala oma külalistemaja üles leidma. Õnneks meil on internet, eelmine kord ühed inimesed ei saanud üldse aru kus nende hotell asuda võiks, veel vähem sai aru see taksojuht.

Koju jõudes mõtlesin, et saaks ometi juba magama ära. Päev oli olnud nii väsitav kogu selle jama pärast.. Aga ei, meil kõndisid mööda korterit ringi mingid sipelgad! Fui, kust nad tulid ja miks, ma ei tea siiani. Ühesõnaga terve õhtu ajasime neid sipelgaid taga. Sellised mustad, imelikud, suured, pikkade tunnaldega. Väga rõve. Õnneks nüüd nad on kadunud. Kui lõpuks magama saime, siis Airon magas öö isegi üllatavalt hästi ja saime end isegi välja puhatud. Nüüd elame jälle oma tavalist elu siin linnakorteris ja imestame igapäev kui kallis kõik siin toidupoes on. Sellest plaanin veel eraldi kirjutada ka. Nii ''tore'' on lugeda pidevalt ka artikkleid kuidas elu on Tais ootamatult kallinenud, tai baht kallineb jne jne... Tundub, et valisime väga vale riigi nii pikaks puhkuseks ja kahju, et asi paremaks ei lähe, vaid hoopis vastupidi. Odav elu Aasias, mis sinuga juhtus? Oleksime pidand Vietnami minema? 

Praegu aga nagu ikka,

Päikest!

Ao Nangi kõnniteed

Kohalik buss

Nii meeldib!

Fahsai Bay ööbimiskoht

Ao Nangi liiv

Kohalik turg

Railays hommikusööki ootamas

Railay ahvid

Meie tuba Sand Sea Resordis

Imeline Phra Nang Cave beach

Päikeseloojang Railay West beachil

Sisalik teed ületamas

Railay ägedad baarid

Phra Nang Cave beachi rannas kookost maitsmas