Minu Tai ja muud kohad : Nädalake Krabis

Hei, kirjutasin eelmises postituses kuidas me jõudsime Krabisse kohale alles pimedas. Ööbimiskoha olime omale bookingust broneerinud Ao Nam Mao'sse, sest see oli kohe sadama kõrval, kust sai lihtsasti paadiga Railay'sse sõita. Koha nimeks oli Fahsai Bay ja öö hind jäi alla 20 euro. Kohale jõudsime taksoga ilusti, aga kui toa kätte saime siis oli pettumus päris suur, eriti Ibise hotellist tulles. Toal olid ees siinidel jooksvad klaasuksed, millel oli all täielikult lahtine vahe, samuti puudusid tihendid. Aknad olid samasugused. Toas polnud ühtegi kappi, lauda vms. Voodi oli mega kõva ja krigisev. Pakkisime vaikselt asju lahti ja üritasime uue kohaga harjuda. Mingiaeg aga märkasin, et tuppa tuleb aina rohkem sääski. No tore! Kuna mulle see üldse ei meeldinud, siis läksime küsima teist tuba. Käisime läbi vist 4 tuba, kus olid veel hullemad uksed ees. Lõpuks leidsime natukene normaalsema toa, mis asus muidugi 2. korrusel. Asju tassida oli halb, aga sääski õnneks polnud. Ööbimiskoht ise oli muidugi eriti imelik. Kõik aknad on otse teiste akendesse, õue ei näe üldse. Mingit privaatsust polegi. Bookingus pilte vaadates tundus koht palju korralikum. Õhtul käisime veel ligidal mingisuguses söögikohas, kus söögid olid suhteliselt odavad 60-80 thb kanti. Samuti olid ligidal kõik väiksed poed: FamilyMart, 7 Eleven ja Mini Big C.

Hommikul Aironile putru pidin minema tegema alla samasse kohta, kus võtme saime, sest seal oli ainult üks veekeetja. Õnneks külmkapp oli ikka toas. Peale seda mõtlesime sõita Ao Nangi randa. Esimese mõttena võtsime Grabi'st takso, mida ma hetkel kahetsen, sest taksoga sõita on ikka liiga kallis ja hiljem selgus, et maja eest läheb kohalik buss kordades odavamalt. Ao Nangi jõudes oli tunne, nagu oleks koju tagasi tulnud. Tai tundus peale Malaisiat nii armas väike ja kodune. Päike säras taevas ja poodides oli tuttav kaup. Malaisias näiteks polnud üldse 7 Elevenis selliseid võileibasid nagu siin on, mida me oleme harjunud vahest hommikuks võtma.

Ao Nangis on väga head laiad kõnniteed, kus käruga on lausa super jalutada. Kahju, et mujal Tais selliseid ei ole. Ao Nangi rand see-eest ei ole väga ilus. Liiv on karpe ja karbitükke täis, ehk siis päris terav. Samuti on vees mingisugune mudakiht, mis muudab vee häguseks. Me kõndisime täitsa ranna lõppu välja, jõest üle. Seal läks vesi ilusamaks ja ka rahvast oli tunduvalt vähem. Samuti on seal päris hea päiksevari, kuna mäed on väga kõrged. Enamus päevast veetsimegi rannas sulistades. Aironile väga meeldis vees ja mööda liiva ringi käputada. Lõunal kõndisime mööda mereäärt ringi ja otsisime kohta, kuhu sööma minna. Kahjuks tegime kõige halvema otsuse üldse. Leidsime ühe koha ranna teises otsas, kus oli ilus vaade merele, tegemist oli mingi Seafood restoga. Samuti pakuti ka lapsele söögitooli, tundus hea koht. Söögid aga olid päris kallid (150 thb üks söök). Hiljem kui arve läks kokku 594 thb, ehk umbes 20 eurot, mis oli väga ajuvaba, selgus et 50 thb küsiti kuuma vee eest, mida mul oli vaja püree soojendamiseks ja 50 thb veel lihtsalt teenindustasu. Kui neilt küsida, et mismõttes nad raha võtavad selliste asjade eest, siis mängivad lolli, nagu ei saaks järsku enam inglisekeelest midagi aru. See on siin tavaline. Niikaua kui kõik on hästi on kõik rõõmsad ja räägivad inglisekeelt, aga kui on probleem siis ei ei mõika enam keegi midagi. Ei tea kas tõesti tasub end nii lolliks teha, ju siis. Peale söömist läksime randa tagasi. Airon magas oma uinakut ja ma otsustasin lasta teha omale patsid. Alguses küsiti 1600 thb, aga sain kaubeldud 1400 peale ehk umbes 40 eurot. Aega läks umbes 2h. Peale seda vaatasime päikeseloojangut ja sõitsime koju tagasi. NB! Patse ei soovita ma kohe kindlasti teha, eriti veel Ao Nangi ranna juures, sest mulle tehti ikka täielik praak. Lubati, et patsid käivad kuu aega. Ma olin ka sellega arvestanud, sest mu sõbrannal käisidki Tais tehtud patsid kuu aega väga ilusti. Minu omad aga on praegu nädalaga hullemas seisus kui temal olid kuu ajaga.

Järgmise päeva hommikul sõitsime paadiga Railay'sse. Ühe inimese pilet maksis 100 thb ehk umbes 3 eurot. Kokku läks 400 thb, kuna ostsime ka tagasisõidu piletid. Paat laoti inimesi paksult täis, kahjuks sattusime istuma tagumisse ritta, kus müra oli päris jõhker. Õnneks olen nüüd targem ja lähen viimasena paati ega ole nõus taha ronima. Sellel hetkel lihtsalt keegi ei liikunud ja ma ei viitsinud ka seal vaielda. Airon õnneks magas kõhukotis mõnusalt ega saanud midagi aru. Kohale jõudes pandi meid maha Railay East sadamas, sealt oli väga lihtne maha tulla ja edasi kõndida. Meie suundusime otse minu lemmik randa - Phra Nang Cave beach'ile. Uskumatult ilus koht. Ranna ääres on kõrged kaljud, vesi on sinakasroheline ja liiv on väga pehme. Tee peal tervitasid meid mõned ahvid. Hommikul on rannas täielik vari, mis on lapsega käies hea, kuid samas oli natukene kuidagi jahe. Veetsime terve päeva rannas ning lõunal käisime söömas Tropical Sunrise resordi restoranis. Söök oli täitsa maitsev, hiljem uurisime ka nende villade kohta, sest meil tuli mõte tulla ikkagi Railaysse ka ööbima. Üks töötaja näitas meile majakesi heameelega, kahjuks aga uksed olid suhteliselt samasugused nagu meie ööbimiskohas. Nõme oli ka see, et see koht asus Railay East'is, mis tähendab pidevat paadimüra. Enamus päevast on ka mõõn, ning vaatepilt pole just kõige ilusam. Peale lõunat otsustasime tagasi sõita ning paat läks sealt samast East sadamast. Õhtul puhkasime niisama ja vaatasime natukene ümbruses ringi, kuid ega midagi seal väga vaadata polnudki. Igaljuhul soovitan võtta ööbimise pigem Ao Nangi, nagu me eelmine kord tegime või üldse Railaysse, mis on palju ägedam. Praegu kahetsen küll, et üldse sinna Ao Nam Mao'sse läksime, oleksime pidanud ainult Railaysse minema, kuna ma ju teadsin, et tahan niikuinii ainult sinna randa sõita. Railays on ööbimised muidugi kordades kallimad, aga see edasi-tagasi sõitmine ka odav ei ole, samuti on ka väga tüütu.

Järgmisel päeval uurisimegi kuidas odavamalt Ao Nang'i saada ja õnneks oli nn. buss kohe ees ja saime peale. Tegemist on pigem nagu lahtise veoautoga, kus on pingid sees. Ta sõitis muidugi väga aeglaselt umbes 30 km/h ja väga kaua, kuid Ao Nangi oli ainult 5 km, seega oli täitsa tore kulgemine. Kokku läks meil sõit 60 thb ehk alla 2 euro. Taksoga läks sama maa 8-9 eurot. Ao Nangis veetsime me jälle terve päeva rannas puhates. Seekord sõime me seal samas ranna ääres ühes odavas kohas, kus söök oli palju parem kui kallis kohas. Peale lõunat shoppasime natukene ja kõndisime vaikselt Ao Nam Mao poole. Tee peale jäi ka Tesco Lotus, kus müüdi beebipüreesid. Ma olin tol hetkel nii õnnelik, sest mul olid püreed kaasa võetud täpse arvestusega. Ostsin sealt kohe mitu pakki ja olin nii rahul, sest teadsin, et nüüd saame minna rahus Railaysse veel paariks päevaks. Tagasi otsustasimegi jala kõndida. Maa tundus küll pikk, kuid kõndisime maantee ääres ning tee oli päris hea. Päike oli juba muidugi loojunud ja kiskus päris pimedaks. Kohati polnud ka tänavavalgustust. Kasutasime oma telefoni taskulampe. Poolel teel oli mingi kohalik turg, vaatasime ka selle üle. Me olime vist ainsad valged seal. Kõik vaatasid imestunud nägudega, eriti beebit. Kui me lõpuks kohale jõudsime, pakkisin asjad ja läksime magama viimast ööd oma ebamugavasse voodisse. Seal ööbimiskohas oli üldse nii palju probleeme. Konditsioneer oli vana ja tegi hullu müra. Vannituba uputas igakord, kui pesemas käia. Lisaks veel need probleemid, mida eelnevalt kirjutasin. Jube. Alla 30 euro pole ikka mõtet ööbimiskohta otsida. Ka 30 on kohati kaheldav, kuskil 50 eurost ikka hakkavad täitsa korralikud kohad, vähemalt mulle tundub nii.

Hommikul suundusime esimese paadiga Railaysse. Kuna sadam oli ainult 300 meetrit eemal, siis vedasime oma kärukohvri jala sinna. Sadamast paati saime oma 30 kg kohvri ilusti, sest paadimehed aitasid. Seekord istusime ilusti esireas. Nii mõnus oli, tuulega viskas natukene ka merevett. Airon jälle tukkus. Eelmisel päeval valisime omale jällegi bookingust hotelli. Railays hakkavad ööbimised umbes 50 eurost ja kuna on ka detsember, siis on hinnad tunduvalt kallimad. Need mis on 50 eurot, on täielikud bambusbangalod, nagu me eelmine kord võtsime. Seal pole aknaid, konditsioneeri ega midagi. Akende ees on võrgud ja voodil on ka võrk peal. Ilmselgelt ma beebiga seekord sellist kohta ei vaadanud ning pidime oma ööbimiskohale päris karmid nõuded esitama, sest isegi Tropical Sunrise resordis polnud korralikke uksi, mis sääski kinni peaksid. Me tahtsime ka, et asukoht oleks ikkagi täitsa ranna ligidal, kui me juba seal oleme. Palju kohti enam valikus polnudki. Seega valisime Sand Sea Resordi, mis asub otse Railay West beachil. Resordis on väga palju pisikesi majakesi ehk villasid. Osad uuemad toad on ka kahekordses pikas majas. Meie valisime omale juunior sviidi, kuna bookingus polnud eriti vabu tube järgi jäänud. Sviit oli küll vanem, kuid asus kohe basseini juures ja rannani olid vaid mõned sammud. Öö hind jäi natuke üle 100 euro, ehk siis ikka uskumatult kallis, aga me jäime sinna ainult kaheks ööks. Majakesel oli ees korralik uks ja aknad, tuba oli suur. Verandal olid laud ja toolid. Toas olid laud ja toolid, diivan, veel laudasi ja korralik kapp, kuhu oma asjad panna. Vannitoas oli mullivann ja dušš. Kõik oli muidugi väga kivine ja sellise vanema hõnguga, kuid siiski väga mõnus peale eelmist ööbimiskohta. Konditsioneer oli uus ja väga korralik. Meie majakese katusel elas üks sisalik. Nii mõnus on näha päris loodust. Kaugemal puu otsas olid ka oravad ja ahvid. Ei teadnudki, et sellises kohas üldse oravad elavad.

Veetsime hommiku Railay West rannas. Rand on väga ilus seal, kus on ujumisala. Ülejäänud kohad võivad olla korallised ja kivised. Sööma läksime me East poolele, sest seal on palju odavaid kohti, söögid samuti maitsvad. Railays on nii hea jalutada, kõik on nii ligidal. Tegemist on poolsaarega, mis on Ao Nangist kõrge mäega eraldatud. Seal pole autosid. Kunagi arvasin, et on ainult liivateed, kuid tegelikult on väga head kõnniteed, kus käruga on lausa lust jalutada. Tagasi jalutasime mööda Walking Street'i, kus on palju baare, söögikohti ja poekesi. Nägime jälle ka ahve. Ülejäänud päeva puhkasime oma basseini ääres ja õhtul vaatasime päikseloojangut ja olime niisama. Tulime siia Railaysse ju puhkama! Õhtul käisime söömas Walking Street'il. Enamus kohad Railays on väga toredad. Enne magama minekut solberdas Airon mõnuga mullivannis. Nii hea tunne oli, kui sai lõpuks jälle end inimlikult tunda. Elu õpetab ikka palju, ei vaata ma iialgi enam liiga odavaid kohti. See eelmine koht oli ikka nagu täielik hostel. Üksi võid jah sellises kohas olla, aga lapsega on ikka väga ebamugav.

Hommikul läksime sööma, sest sellise hinna eest on loomulikult ka hommikusöök hinna sees. Restoran asub otse rannas. Valik oli selline enamvähem. Ei saa muidugi suure linnahotelliga võrrelda, aga süüa sai küllaga. Peale hommikusööki läksime kohe Phra Nang Cave beachile ja jalutasime täiesti teisele poole lõppu, kus me polnud varem käinud. Seal oli uskumatult ilus. Nagu oleks sattunud kuskile hoopis teisse kohta. Liiv oli täiesti valge nagu jahu, rahvast oli vähe, sest oli hommik. Vesi oli nii ilus sinine ja muidugi need kaljud. No vau! Käisime kaameraga pildistamas kaljude sees, leidsime nii palju ilusaid kohti. See oli nagu täielik paradiis!

Nii väga tahaks teile neid pilte näidata, kuid kahjuks koju tulles juhtus mul elus esimest korda üks õudsamaid asju. Pilte arvutisse pannes mu mälukaart lihtsalt läks suitsema. Ma ei suuda isegi mõelda sellele hetkel, seal olid kõik meie Kuala Lumpuri ja Krabi pildid. Ma ei tea, kas on veel mingi lootus, et Eestis saaks seda kuidagi taastada. Ma ei usu... Ma olen paar päeva päris masenduses olnud, sest pildid on minu jaoks nii tähtsad ja ma ei suuda seda lihtsalt uskuda mis juhtus. Kuna koos mälukaardiga põles maha ka adapter, millega pilte tõmbasin siis pidin nüüd siit Central Festivalist uued ostma. Orginaal mac'i adapter maksis 70 eurot ja seda ma ostma ei hakanud, saime mingi odavama, aga see oli ka kallis umbes 20 eurot. Aga see selleks hetkel. Tahaks lihtsalt ära unustada. Pildid on enda mälus aga teistele näidata ei saa. Nii kurb.

Phra Nangi rannast ära minnes nägime suurt sisalikku, kes kõndis üle tee. Käisime söömas jälle East'i pool. Õhtu veetsime jälle basseini ääres puhates. Päikeseloojang oli õhtul rannas mega ilus ja mõistagi ma pildistasin tohutult kaameraga... Peale loojangut käisime söömas Family Restauranti's. See oli küll mõnus koht ja inimesi käis ka seal väga palju. Söögid mõistliku hinnaga ja head. Lapsele toodi söögitool ja koguaeg lehvitati ja naeratati. Ta saab siin Tais nii palju tähelepanu, et ma ei tea kuidas ma teda kodus lõbustama hakkan.

Hommikul käisime viimast korda söömas, pakkisime asjad, jalutasime natukene ringi, andsime toa ära ja lebotasime veel basseini ääres. Enne ära minekut käisime söömas veel samas kohas, kus eelmine õhtu ja siis jäime paati ootama. Laevapiletid Phuketile maksavad 650 thb ehk umbes 20 eurot üks inimene, see sisaldab ka minibussi transfeeri hotelli. Ära minek muidugi Railay'st on eriline ajuvabadus, sest paat tuleb West beachile, mitte East'i kus on sadam. Ehk siis sa võid oma suurte kottidega küll mugavalt sadamast mööda kaid maale kõndida, aga ära minema pead läbi vee otse rannast. Tükk aega mõtlesin, et huvitav, kuidas me oma kohvri küll paati saame. Muidugi läks väljumine ka ajast üle, nagu ikka ning siis me seal rannas palavas väikse varju all ootasime, sest varem tuleb sinna kohale minna ja end ära registreerida. Airon magas juba kõhukotis ja ma mõtlesin, et higistan end surnuks, kui see paat kohe ei tule. Ma arvan, et me ootasime mingi pool tundi või rohkemgi veel kui lõpuks karjuti Phuket Phuket ja kõik hakkasid oma asjadega paadi juurde kõndima. Siis aga selgus, et keegi ei aitagi neid kohvreid paati tassida. Vesi oli suhteliselt madal ja paadid kaugel. Õnneks tuli paadile ka üks mustanahaline musklis mees, kellel endal oli ka suur kohver. Ta oli nii tore ja võttis meie hiigelsuure kohvri üksi õlgadele/pähe ja tassis selle paati. Tema enda kohvrit tassis üks teine natukene musklis mees. Mina vedasin tema kõrvaklappe ja mingit muud tehnikat, et see jumala eest vette ei kukuks. Kuidagi need kohvrid paati saime ja hakkasime ka liikuma. Siis muidugi ärkas Airon juba üles, sest aega oli nii palju läinud. Nalja aga hakkas nüüd alles saama, sest ega longtail boat ei sõida ju Phuketile. Keset merd pidime ronima suurele laevale. Õnneks mulle ei olnud see üllatus, sest oleme ju ühe korra juba kunagi käinud. Üks kiitsakas paadimees üritas mu kohvrit laeva tõsta, ma ei tea kui ma poleks talle sada korda karjunud, et ta seda ei puuduks, siis oleks see vist lihtsalt merepõhja vajunud. Loomulikult aitas sama musklimees kohvri laevale ja kõik läks hästi. Otsisime istumiskohad ja jäime ootama Phuketile saabumist. Sõit kestis umbes 2h, Airon oli terve aja üleval. Terve laev oli indialasi täis, kes siiberdasid ringi, karjusid, tegid videokõnesid ja mida kõike veel. Sellest laevasõidust oli lõpuks ikka korralik siiber ees. Samuti oli müra all korrusel taga päris tugev. Õnneks nägime kohale jõudes ilusat päikeseloojangut.

Kohvriga laevast maha tulek oli muidugi jälle omaette komöödia, pidime kõndima läbi mitme laeva ja vedama seda mööda mingeid kitsaid kaldteid, kuhu see üldse ei mahtunud. Siis ootasime pikka aega minibussidesse paigutamist, sest need bussjuhid ei saa kunagi aru kuhu sa minna tahad. Näitad neile Google map'ist koha ette, aga tundub, et nad ei saa ikka midagi aru. Lõpuks peale pikka ootamist muidugi kõik kuidagi sujub ja kohale jõuad ükskord ka. Seekord tunduvalt lihtsamalt õnneks, kui eelmisel korral, kus meid lihtsalt kuskil tänaval maha pandi ja pidime jala oma külalistemaja üles leidma. Õnneks meil on internet, eelmine kord ühed inimesed ei saanud üldse aru kus nende hotell asuda võiks, veel vähem sai aru see taksojuht.

Koju jõudes mõtlesin, et saaks ometi juba magama ära. Päev oli olnud nii väsitav kogu selle jama pärast.. Aga ei, meil kõndisid mööda korterit ringi mingid sipelgad! Fui, kust nad tulid ja miks, ma ei tea siiani. Ühesõnaga terve õhtu ajasime neid sipelgaid taga. Sellised mustad, imelikud, suured, pikkade tunnaldega. Väga rõve. Õnneks nüüd nad on kadunud. Kui lõpuks magama saime, siis Airon magas öö isegi üllatavalt hästi ja saime end isegi välja puhatud. Nüüd elame jälle oma tavalist elu siin linnakorteris ja imestame igapäev kui kallis kõik siin toidupoes on. Sellest plaanin veel eraldi kirjutada ka. Nii ''tore'' on lugeda pidevalt ka artikkleid kuidas elu on Tais ootamatult kallinenud, tai baht kallineb jne jne... Tundub, et valisime väga vale riigi nii pikaks puhkuseks ja kahju, et asi paremaks ei lähe, vaid hoopis vastupidi. Odav elu Aasias, mis sinuga juhtus? Oleksime pidand Vietnami minema?

Praegu aga nagu ikka,

Päikest!