Hei, järgmine nädal on jälle kiiresti mööda läinud. Ei kujuta ettegi, kui puhkus kestaks vaid kaks nädalat. Selline tunne, et selle aja jooksul ei jõuagi midagi näha ega teha.
Aga räägin siis alustuseks natuke eelmisest teisipäevast, kui käisime Karonis. Rawailt sõidab sinna Phuket Smartbus, õigemini sõidab see kuni lennujaamani ja tagasi. Ühe inimese pilet maksab 170thb ehk umbes 5 eurot. Läksimegi siis selle bussiga, peatus on meil siin samas korteri juures. Sõit sinna oli päris õudne, sest mäed on ikka mega kõrged ja järsud. Airon magas kõhukotis õndsat und. Karonisse sõitsime umbes pool tundi. Kohale jõudes käisime rannas ujumas, kuigi lained olid jälle mega suured. Eelmine aasta Karonis käies oli vesi suhteliselt tasane ja rahulik. Liiv Karonis on muidugi üle kõige, nii pehme ja krudisev. Aironit ei hakanudki seal merre vedama, sest lained ikkagi hirmutavad teda. Pärast ujumist käisime läbi Bazaarilt, ostsime mõned asjad ja käisime seal samas kõrval söömas. Kahetsesin, et käru ei võtnud, kuna seal oli päris lai kõnnitee ja kõik kõndisid kärudega. Kotiga oli ikka väga palav. Kella kuuest avati templi juures ööturg, seega suundusime sinna. Vaatasime natuke ringi ning ostsime veel paar asja ja hakkasime tagasi bussipeatusesse kõndima. Sealt juurest ostsime veel rulljäätist ja puuvilju. Mangod, mangosteenid ja banaanid on siin väga maitsvad. Draakonivili mulle ei meeldi, me ostsime selle, mis on seest roosa. See maitses natuke nagu peet. Ootasime bussi mõnda aega. Juba oli 5 minutit ajast möödaski, kuid bussi ikka ei tulnud. Kodulehelt oli näha, et buss polnud veel Patongist minemagi saanud. Airon oli juba nii väsinud ning ei tahtnud kotis magama jääda. Võtsime Grabiga takso. Sõit koju läks maksma 500 thb ehk umbes 15 eurot. Airon magas terve tee ilusti süles ja magas edasi ka koju jõudes. See õhtu oli talle päris väsitav.
Kolmapäeval puhkasime lihtsalt basseini ääres, käisime siin ligidal söömas ja mõtlesime, et peaks ikka rolleri rentima, kuna taksoga on ikka liiga kallis sõita. Mõeldud, tehtud. Haimar läks rentis rolleri ja tegi esimesi prooviringe. Meie Aironiga magasime toas. Roller maksab umbes 6-7 eurot päev. Kütust tuleb ise osta, kuid see on ka odav.
Järgmisel päeval proovisime hoovis mõned ringid koos sõita. Airon oli Haimaril kõhukotis. Appi, kui jube see tundus. Alguses oli selline tunne, et ma kohe lendan sealt maha. Kuid õnneks harjusime kiiresti. Lõunal läksime võtsime rendikohast mulle kiivri. Ka lastele on kiivrid olemas, kuigi suhteliselt suured. Õnneks parem kui mitte midagi. Sõitsime Ya Nui randa. Enam polnud üldse nii hirmus. Muidugi me sõidame ka vaikselt. Ujusime natukene ja sõitsime koju tagasi. Airon oli jälle nii väsinud, et jäi juba sõites magama, ega ärganud ka kotist välja tõstes. Õhtul jalutasime natuke Rawail ringi. Käisime sadamas ja kalaturul. Seal haises küll rõvedalt. Üldiselt on siin Rawail juba igavaks kiskunud. Söögikohad on suhteliselt kallid. Pole väikseid grill-, pannkoogi-, ega jäätiseputkasid, kust saaks odavalt häid asju. Nai Harnis on neid ranna juures küll. Igaljuhul soovitan Rawail olles käia enamasti Nai Harnis söömas. Samuti pole siin riidepoode ja turge, kust midagi osta. Kalaturu juures mõni üksik oli. Nai Harni on muidugi jala suhteliselt pikk ja tüütu tee, seega soovitan igaljuhul rolleri rentida. Liiklus on siin rahulik.
Reede hommikul sõitsime otse Nai Harni randa. Airon jäi jälle magama ning magas rannas edasi. Laenutasime lamamistoolid päiksevarjuga 200 thb ehk umbes 6 euro eest. Seal oli tal päris hea edasi tududa. Käisime ise vaheldumisi ujumas, kui seda ujumiseks nimetada saab, sest lained on siin igapäevaga aina suuremad. Kui Airon ärkas lasime tal ka natuke meres sulistada, no ta ikka pelgab natuke. Vaatasime, et taevas kisub kuidagi tumedaks ja panime igaksjuhuks kodu poole minema. Käisime siin ligidal Macaw cafe's söömas. Tellisime burksid. Väga maitsvad olid, eriti need friikartulid. Poole söömise aeg tuli tugev tuul ning vihm. Hakkas müristama. Hea, et istusime sees. Tundus, et vihm ei jäägi järgi. Istusime mängunurgas. Selles mõttes parim söögikoht üldse siin., et lapsel on ka midagi teha. Lõputult ei saanud ootama jääda ja ükshetk tõmmasime kärule vihmakile peale ja läksime minema. Tänavad kohati uputasid ning me tassisime käru kõnniteest alla, sest muidu oleks pakikorv vee all olnud. Sellest muidugi väga abi polnud, sest vihm oli nii tugev, et pakikorv oli tuppa jõudes ikka vett täis.
Laupäeva hommikul sõitsime rolleriga Windmill Viewpointi. Sealt avaneb vaade Ya Nui rannale ja Nai Harni rannale. Alguses tundus mägedes rolleriga sõit väga õudne, nagu vajuks sujuvalt alla sealt tagant, aga kõigega harjub kiiresti. Sealt edasi sõitsime Nai Harni templi juurde, ostsime jäätist ja käisime ujumas. Peale seda sõitsime koju tagasi. Tahtsime minna Rawai View Cafe & Bar'i sööma, mis oli ülihea koht, kuid kahjuks avati see tol päeval alles kell 2. Kuna me läksime käruga ja kõht oli juba tühi, ei hakanud me tagasi ka kõndima ning läksime viimasesse kohta ehk Paradise Bar'i. See oli kõige halvem otsus üldse. Söök seal oli päris rõve, riis ja juurviljad olid toored. Polegi siin kuskil veel nii halba sööki saanud. Ei soovita sinna minna. Õhtul sõitsime uuesti Nai Harni. Keset Nai Harni järve on saareke ja seal oli mingisugune turg. Võtsime sealt erinevaid sööke ja jooke. Hinnad on sellises kohas väga odavad. Õhtul oli võrratu päikeseloojang.
Pühapäeval puhkasime esimese osa päevast niisama, sest sadas jälle vihma. Õhtupoole sõitsime Ao Sane randa. Tee oli suhteliselt mägine, liivane ja auklik. Rand oli väga kivine. Palju sääski ja sipelgaid. Midagi seal teha polnud. Läksime tagasi Nai Harni, kuna see oli seal samas. Ilm oli mõnusalt pilvine ja lained polnud ka enam hiiglaslikud. Airon sai lõpuks rahus meres ujuda. Nüüd talle küll meeldis. Õhtusöögi isadepäeva puhul tegime siinsamas WeCafes. Hinnad on suhteliselt mõistlikud ja söök hea. Samuti on seal väga head värsked fruitshake'd.
Esmaspäeval ehk siis eile läksime jälle hommikul Nai Harni randa, rentisime jälle toolid ja mõnulesime niisama. Lained olid meeletult suured. Ma pole kunagi nii suuri laineid näinud kui eile. Ma ei julgenud vette minnagi, sest see vaatepilt oli ikka väga hirmus. Ma ei tea kuidas osad inimesed seal taga kaugel ujuvad, sest lained on üle 2 meetri. Kohati lõid kaks lainet omavahel kokku ja käis ikka korralik pauk. Nagu tormine meri, kuid ilus ilm. Tuult polnud peaaegu üldse. Me ei saanud kaua rannas olla, sest oli väga palav ja Airon ei saanud seal varju all kaua magada. Käisime Nai Harnis Supercheapis ja Tescos, et leida püreesid, kuid seal polnud üldse ühtegi pakki müügil. Tulime koju tagasi ja läksime hiljem Rawai Supercheapi, kus ma teadsin, et midagi müüdi. Kuigi valik oli ikka nii väike. Kaks püreed alates 1. aastast, ja kaks alates 6. kuust. Seal poes on kitsas, palju rahvast ja pikad järjekorrad. Hinnad on muidugi odavad. Üks püreepakk maksis 45 thb ehk umbes 1,40 eurot. Sealt edasi sõitsime sõitsime linna poole Villa Marketisse. Liiklus linnas on ikka päris õudne. Siin Rawail ja Nai Harnis pole rolleriga midagi hullu sõita. Linnas ootasime vist mingi 8 minutit vahepeal, et keerata kõrvalteele. Lihtsalt võimatu. Lõpuks ei jäägi muud üle, kui lihtsalt ette sõita, sest sa võidki sinna ootama jääda. Liiklus ei lõppe kunagi. Õnneks Villa Marketis oli kaubavalik väga suur. Püreesid oli igasuguseid. Peachy, Heinz, Ellas Kitchen. Muidugi hinnad on kallid, kuid vähemalt on midagi osta. Nüüd te kindlasti mõtlete, et miks ma ei anna talle niisama puuvilju. Jep, see mul plaanis oligi. Airon aga on otsustanud, et tema ei võta värsket mangot suu sissegi, õnneks banaani kuidagi juba sööb. Oleks ma seda teanud, oleksin ma Eestist puuvilja püreed ka kaasa vedanud, nagu ma lihaga võtsin. Hinnad seal olid umbes 56-65 thb ehk siis 2 euro kanti üks pakk. Ostsime kohe hunnikuga ja meil läks vist umbes 40 eurot söökide peale. No mis teha...
Päikest!
No comments:
Post a Comment