27. jaanuar jõudsime Rawaile Navatara hotelli. Võtsimegi selle viimaseks nädalaks hommikusöögiga, kuna ei viitsinud rohkem kohti vahetada. Lõpuks kohtasime ka eestlaseid, lausa kolme, nad kõik olid meie hotellis. Meil õnnetus saada rendist ka täiesti uus roller. Puhkus läks ikka kõvasti paremaks Phuketile tagasi tulles. Sõitsime päris palju igapäev ringi, kuna roller oli uus ja mugav. Samuti meeldis Aironile lõunaaeg kõhukotis tududa. Liiklus oli olematu, seega oli väga mõnus ringi kruiisida.
 |
| Juba natukene rohkem inimesi |
 |
| uus roller |
 |
|
Ükspäev võtsime ette pikema tee linna Big Buddha juurde, ka seal polnud Airon varem käinud. Meie käisime 2018. aastal seal tuktukiga. Oli ka üks vahva kogemus. 😀 Nimelt Buddha asub väga kõrge mäe otsas. Rolleriga kolmekesi oli samuti sinna üles sõita paras seiklus. Vaade oli mega ja Airon oli Buddhast väga vaimustuses. Üks eriti ajuvaba seik, mis praegu aga meenus oli see, et selleks, et Buddha juurde saada, pidi minema läbi väravate. Värav oli nagu kabiin, kust pihustati sind üle desovahendiga. Nagu midaaaa?! Hoidsin lapsel nina kinni ja ütlesin, et hoia silmad kinni korraks, nii me siis sealt läbi läksime. Õues, maskiga, desotatud pealaest jalatallani. Normaalne. Tagasiteel külastasime korraks ka elevante. Airon veidi pelgas, kuid kui hakkasime ära minema, tahtis ikka pai teha. Sealt edasi sõitsime veel templi juurde, kus ka enne olime juba Aironiga ka käinud. Peale pikka tripipäeva kimasime tagasime Rawaile Ya nui randa sööma. Airon oli vahepeal kõhukotti tukkuma jäänud, seega tegime pikema ringi.
Ükspäev tegime tripi ka Kata noi ja Karoni randa. Ausalt öeldes, Karonit ei tundnud enam äragi. Täielik ghost town, poed kinni, hotellid suletud ja räämas. Liiklust 0. Söögikohad kinni. Rannas oli peale meie 1 inimene koos koeraga. Ulme, mis selle koroona pärast ikka korraldati. Nii palju turismikohti suri täiesti välja. Võrdlusena siis Karoni rand oli 2018-2019 aastal nii täis, et hea kui leidsid tühja koha, kus oma asjad panna rannas. Ulme. Pildilt paistab ainult Airon kaugel liiva kaevamas.
Samuti külastasime ka Rawail asuvat Rawai parki. See on siis laste mängumaa. Seal on väliala, basseiniala ja siseala. Aironile väga meeldis seal, sest mujal kuskil polnud mänguväljakuid ja polnud ammu saanud liugu lasta ja ronida. NB! Sokid kaasa! Sisealale ilma sokkideta ei saa.
Üldiselt võtsime viimast nädalat rahulikult, käisime rannas, puhkasime, nautisime häid sööke ja lihtsalt olime. Mitu korda sõitsime Promthep Cape'ile kuna sealt avanes ilus päikeseloojang ja oli meile ka üsna ligidal.
Kirjutan veel järgmises viimases postitusest meie viimasest päevast Tais.
No comments:
Post a Comment