Hei hei, oi küll see aeg lendab kiiresti. Tai reisist on üksjagu aega möödas ja beebist on saanud vahepeal juba päris suur poiss. Aga miks siis jälle Taisse? Tai polnud muidugi meie esimene valik, riik oli peaaegu 2 aastat turistidele suletud, aga kui Novembrist muutus Taisse sisenemine lihtsamaks, hakkasime seda aina rohkem kaaluma. See hõlmas muidugi palju paberimajandust, kuid kõik tundus teostatav. Nähes kiireid ja odavaid Finnairi lende ja odavaid majutuspakkumisi, ostsime ka kohe piletid ära. Piletid kolmele maksid u. 1200€ ilma pagasita. 2 kuud enne reisi oli muidugi palju stressi, sest info muutus iga nädal, vahepeal paremuse poole, siis jälle kaks korda hullemaks. Ja nii oli see lõpuni välja, või tegelikult on siiani. Kui vahepeal oli lootust, et Eestis tuleb teha ainult 1 PCR test ja kohapeal saab hakkama kiirtestiga, siis nii kui see idee pidi minema käiku, tuli omicron ja kõik läks 2x hullemaks. Ehk Tais oli vaja teha juba 2 PCR testi. (1. ja 5-6. päeval). Sellega seoses kaotati ära ka test&go sisenemine, mis tähendas siis seda, et SHA plus hotellis tuli ööbida 1 öö ja peale testi vastust olid vaba minema kuhu iganes. Õnneks jõudsin teha ära Thailand passid viimasel sekundil ja saime ikkagi sisenemisload test&go alusel, täpselt viimasel hetkel südaööl! Siiski broneerisin majutuse ümber 7. päevaks nagu nõutakse Sandboxiga sisenemiseks, nii igaksjuhuks. Testide peale läks kokku u 300€ (Eestis last testima ei pidanud, Tais testiti last 2x pulgaga suust, talle tegi see pigem nalja, nagu peseks hambaid) 😁. Kuna jõudsime teha Thailand Passi taotluse enne muudatusi, siis ei pidanud me 6. päeva testide eest ise maksma. Jõulud ja aastvahetuse veetsime rahulikult kodus, igaksjuhuks, et ei saaks kuskilt positiivset testi. Kuna Finnairil polnud pagasit hinnas, siis ei hakanud me seda ka juurde ostma. Üks kohver oleks maksnud edasi-tagasi 140€. Tundus natuke palju, kui siin polegi tegelikult midagi kaasa vaja võtta. Seega Jaanuari alguses pakkisime oma käsipagasid, käisime 4.01 teste tegemas, saime õhtul vastused ja järgmisel päeval läks meil juba lend. Ma tegin ühe VÄGA suure vea, lugedes foorumeid, et pole vaja PCR testile sertifikaati võtta ja piisab ise välja prinditud PCR testi tulemusest. Jah, olekski piisanud kui see test oleks tehtud Synlabis, mitte Rakvere Haiglas. Tuli välja, et digiloost võetud tõend ei sobi. Oled teinud testi, paberil kirjas, et see on negatiivne, aga no näed, ei kõlba! Järgnesid meie elu kõige hullemad 2 tundi. Üks arvutis, teine telefoni otsas, kolmas kohe pisarates.... 98% olime kindlad, et jääme lennust maha. Kuna kell oli juba palju, ei õnnestunud kätte saada ka Rakvere Haiglast enam kedagi. Tänu tutvustele saime kontaki ja meile lubati saata meilile sertifikaadid. Selleks hetkeks oli aga check-in juba lõpetatud. Siiski suure palumise peale saime piletid kätte ja turvakontrollist läbi. Jumal tänatud, et meie Helsingi lend hilines, sest muidu me ilmselt oleksimegi maha jäänud. Vahetult enne lennukile minekut saabusid meilile meie sertifikaadid ja saime napilt peale. Siiski veel väga ebakindlana, kartes mis telefonist ette näidatud sertifikaadist Soomes arvatakse. Ümberistumine Helsingis oli mega kiire, kuna lend oli hilinenud. Natuke selgitamist ja saime õnneks ilusti pardale. Lõpuks oli see suur pinge maas ja järgnes 10h lendu Phuketi suunal. Lend läks ilusti, laps (2a11k) vaatas multikaid ja magas rahulikult enamus lennust.
Kohale jõudis oli vaatepilt üsna koomiline. Nagu oleks kuskil ulmefilmis. Terve lennujaam oli täis valgetes kostüümides, kummikinnaste, visiiri ja mitme maskiga mehikesi. Meid kõiki pandi ridadesse istuma ja ootama. Järgnes paberite kontroll. Andsime ära oma ''valed sertifikaadid'' mis olid välja prinditud, need võeti vastu ja tundus, et neil oli täitsa suva, mis seal peal kirjas oli või ei olnud. Edasi passikontrolli ja kui sealt lõpuks läbi saime, läksime oma käru otsima, mis läks äraantavasse pagasisse selle hilise check-ini tõttu. Käru aga polnud kuskil. Jälle hulk paberimajandust ja siis ei midagi muud kui kohe testima. Haimarile tehti test läbi klaasmajakese, kust rippusid välja kummist suured kindad. 😅 Samal ajal kui mulle tehti lihtsalt toolil istudes. Testimine toimus siis õues. Testid tehtud ja kleepsud ka rinnas, võisime hakata hotelli poole sättima. Kuid ei, nii lihtne see polnud, et kutsud Grabi'ga takso ja lähed. Ei lastud isegi kaks sammu tee poole astuda. Kästi võtta lennujaama eest otse transport. Nojah, mis siis ikka. Maksime ära ja minekut. Sõitsime siis seekord Patongi. Hotellis kontrolliti ka igasugu pabereid ja seejärel lasti meid tuppa. Sõnad loeti peale, et enne testi vastust välja minna ei tohi. Testi vastus pidi saabuma siis jälitusäppi. Selleks hetkeks olime me maskiga olnud juba vist üle 15 tunni. Päris õudne. Sättisime kohe kiirelt magama, sest olime kogu sellest trallist nii väsinud. Õhtul tellisime omale Grab Foodiga süüa. Saime terve hunniku toitu ja juua vähem kui 10€ga. Ja just peale söögi saabumist saime ka testi vastused, mis olid õnneks kõik negatiivsed. Sõime kõhud täis ja jooksime otsejoones välja. Pimedas. Ikka randa. Varbad vette. Nüüd oli juba suurem kergendus, saame ehk hakata puhkama. Jõuaks käru ka meieni, oleks eriti tore.
Järgmisel hommikul läksime siis hommikusööki sööma. Ukse peal kästi desotada käed ja seejärel panna kätte kummikindad. Mask pidi muidugi ees olema koguaeg, nii toas kui õues. 😅 Seekord valisime oma sihtkohas Patongi vaid sellepärast, et peale kahe aastast lockdowni oli see suhteliselt ainus koht, mis oli ellu jäänud. Elu oli sel hetkel Patongis täitsa rahulik ja normaalne. Isegi vesi rannas oli puhtam kui varem. Seega veetsime esimese päeva seal rannas puhates. Järgmisel päeval saabus meie kaua oodatud käru, täitsa ühes tükis. Õhtul sõitsime kohe taksoga Phuket Towni Naka marketile, mis oli ka vahepeal uuenduskuuri saanud. Ala oli palju ilusam ja loogilisem kui varem. Käru oli turul asendamatu. Aga maskiga oli seal kasvhoones võimatu käia. See niiskus mis sinna alla tekib on jõhker. Kolmandal reisipäeval rentisime rolleri ja uudistasime veidi ringi. Õhtul käisime jälle taksoga turul. Seal on lihtsalt parimad söögid ja väga hea hinnaga.
10. jaanuar võtsime ette rolleritripi Freedom Beachile. Oli see alles katsumus, nii rolleriga sõit sinna, kui sa jala sealt dzunglist alla trippimine koos lapsega. Aga saime hakkama. See oli seda väärt. Imeilus rand ja täiesti tühi. Hiljem küll tuli inimesi juurde, kuid siiski oli väga rahulik. Hiljem lahkumine oli omaette katsumus. Mäest ülesse siis läbi selle kuumuse. 😁
11. jaanuar saabus meie järjekordne testimise päev. Testimine toimus kaubanduskeskuse vastas parklas. Peale seda kui saime negatiivsed testid, saime lõpuks vabalt hingata ja rahus puhata. Järgmisel päeval käisime rolleriga Tri Trang Beachil, vaatamas seda imelist vaadet mäe otsas ja seal elavaid elevante. See oli ka meie viimane õhtu Patongis. Veetsime selle rannas vaadates päikeseloojangut ja pakkides asjad, sest järgmine päev sõitsime me juba edasi Nai Harni.
Postitus on kirjutatud 1 aasta peale reisi.
No comments:
Post a Comment